Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Vat-lupsadi luusangadi, kõt-kõpsadi, kallid peaministrikandidaadid…

-
19.02.2019
Ilmselt pole Katrin Lust ikka päris see saatejuht, kelle juhtimisel poliitikud debateerida tahaksid.
© Priit Simson/Ekspress Meedia

Praegu on kuumaks teemaks kujundatud see, et kuus erakonnajuhti keeldusid minemast telekanali Kanal 2 valimisdebatti.

Vandenõuteooriaid on igasuguseid, alates sellest, et poliitikud lõid araks, kuni selleni, et neile ei meeldinud saatejuht. Ometigi on kogu sellel lool ainult üks taust ja keeldumisel ainult üks põhjus – oma kutses teatas Kanal 2, et debatt tuleb meelelahutuslikus stiilis.

Poliitikud on saanud küllaltki palju süüdistusi selles, et nad ei võta väitlusi tõsiselt, et nende jutust ei saa aru, mida nad öelda tahavad – veel raskem on seda teha, kui asi on muudetud meelelahutuslikuks. Niigi võetakse poliitikute igast sõnast kinni ja kui mingi seisukoht esitatakse veel humoorikas stiilis, võib sellest üldse palju jama tekkida.

Kanal 2 ja Postimees on ühe kontserni osad. Postimehega on näiteks EKRE-l väga halbu kogemusi – nii toodi Mart Helme pikast intervjuust pealkirja üle vaid tapmisjutud, siis aga see, kuidas ta oli ühel hetkel puupaljas, siis miljonär. Ega ei ärata erilist usaldust, kui sa räägid palju tõsist juttu, aga ajakirjanik toob esile vaid kõige hullema, kontekstist jõhkralt välja rebitud fraasi.

Sama meelelahutuslik moment on paljudel meeles veel presidendivalimiste debatist, kus hiljem hakkasid täiesti kõrvalised inimesed hindama esinejatest nii riietust, kehakeelt kui ka muud asjasse mittepuutuvat. Poliitikud ei soovi lihtsalt järjekordset naljanumbrit kaasa teha.

Eraldi võiks rääkida ka saatejuhist Katrin Lustist, kes võib olla küll hea tunnetusega ajakirjanik, kuid temagi kõnnib kogu aeg eetiliste piiride peal. Paljud tema ümber toimuvad skandaalid on küll tingitud sellest, et ta on astunud kellelegi varvastele, kuid on ka neid, kus ta on piilunud intiimsesse ruumi. Meelelahutus pluss Katrin Lust ei ole just kutsuv kooslus.

Eesti ajakirjandus peab ennast heaks, sõltumatuks, erapooletuks ja eetiliseks, kuid nende tegeliku tagapõhja määrab ära see, kuidas nendesse suhtuvad lugejad-vaatajad ja infoallikad. Praegu aga on meediakanalitel küllaga põhjust peeglisse vaadata – kui kuus sageli täiesti vastandlikke seisukohti esindavat erakonnajuhti milleski ühel meelel on, siis pole see vaid nende ühine hirm mingite paljastuste ees või tahtmatus tõsiselt väidelda. Teistes kanalites ja formaatides seda ju tehakse.