Veel kunagi pole sallivuse mõiste olnud nii tugevalt vihkamisest kantud

Kunagistel revolutsiooni ja sotsialismi ehitamise aegadel oli loosung “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!”, mis oli igati paslik üleskutse, kuni keegi lisas sellele hoiatuse “… või muidu ma tulistan!”

“Kõige maade proletaarlased, ühinege, või ma tulistan!” oli igati sobilik Lenini, Stalini, Mao ja paljde teiste kommunismiehitajate tegude puhul, sest tulistasid nad nii, et raud oli kuum.

Tänases neomarksismist nakatunud liberaalses maailmas võiks see loosung kõlada: “Olge, sallivad, tolerantsed, inimlikud ja armastavad – või jätke vabaduse ja eluga hüvasti!”

Vasakideoloogiad on üle võtnud armastuse, seksuaalsuse, inimlikkuse, sallivuse ja kõik muu, mis siiani oli inimese enda südameheaduse otsustada – nüüd on see kõik muudetud kohustuslikuks ja kui inimene pole survestajate arvates piisavalt tolerantne, siis saab ta karistada.

Ka meil Eestis räägivad sallivuslased inimlikkusest ja tolerantsusest, aga alati käivad sellega kaasas hoiatused ja ähvardused – kui te paremaks ei muutu, saate karistatud. Selleks luuaksegi vaenukõneseadused, mis on mõeldud inimeste paremaks muutmiseks… läbi nuhtlemise ja piinapingi.

Neomarksistid tunnebki väga hästi ära sellest, et nad räägivad pidevalt ja suurte sõnadega armastusest, sallivusest ja inimlikkusest, kuid alati jõuavad selleni, et maailma paremaks muutmiseks on vaja repressiooniseadusi ja -institutsioone, karistusi ja inkvisiitoreid. Ükski LGBT-lane, marufeminist või pseudinimõiguslane ei lõpeta mitte armastuse, vaid karistuse juures.

Saksa roheline lesbi Terry Reintke kirjeldab, kuidas ta oma tüdruksõbra kõrval ärkab: „Kuidas te saate vihata seda, et meie kaks armastame teineteist?“

Mitte keegi ei heida neile kahele ette armastust – ette heidetakse tavaliselt seda, et need kaks “armastajat” käivad oma orientatsiooni teistele peale surumas, nad lehvitavad sellega nagu lipuga, nõuavad endale tähelepanu ning tahavad, et teisedki ei vaataks vastassoo poole. Kui nad oma tahtmist ei saa, tahavad nad näha karistamist.

Kunagi varem pole Läänes nii palju sallivusest ja armastusest räägitud kui praegu, ja kunagi pole seda tehtud sellise vihkamise ja oponentide represseerimissooviga, nagu praegu.

Kommunism pidi olema võrdsete, sõbralike ja armastavate inimeste ühiskond, ainult et selleks pidi eelnevalt kõik “pursuid”, vereimejad ja isegi kahtlejad hävitama. Praegu nõutakse salliva ühiskonna loomiseks kõigi “sallimatute” elimineerimist.