Donald Trumpi sissesõidukeeld seitsme riigi kodanikele tõstis järjekordselt üles küsimused: kas üksikisikute terroritegude eest võib piiranguid seada nende päritolumaade kodanikkonnale tervikuna ja teisalt kas on üldse võimalik kaitsta oma riiki tervikuna, kui nii ühiskonnas kui kohtusüsteemis valitseb individualism?
Euroopa immigratsioonikriisi alguses püüdsid pagulaslembesed aktivistid populiste ja ksenofoobe veenda, et lähis-idast ja Aafrikast lähtuv pagulasmass on tegelikult samasugused inimesed kui meie, vast nahk on natuke tumedam ja nina pikem. Tänaseks on Prantsusmaa elanud juba üle aasta eriolukorras ja tasapisi on hakatud tunnistama „kultuurilisi erinevusi”.
Jaanuarikuu National Geographic sugudele pühendatud number uuris riikide asukohta soolise lõhe graafikus. Selle järgi on mehed-naised kõige võrdsemad Islandil, Eesti on kahekümnes (ilmselt tänu meie suurele palgavahele) ja USA kahekümne neljas. Iraagi, Liibüa, Somaalia, Sudaani ja Süüria kohta andmed puuduvad, millest võib samuti järeldusi teha. Iraan on tagantpoolt otsast neljas ja viimane ehk saja üheksas on Jeemen. Kahele viimatinimetatule laieneb aga ajakirjas sisalduv üldistus üpris mõtlemapaneval moel: mida suurem on ühiskonnas sooline polariseerumine, seda suurem on selles valitsev agressiivsus. Sellest aspektist vaadates ei ole imestada just nende riikide sattumine Trumpi nimekirja.
Frau Merkel, kelle „targa” poliitika tagajärjel peab Saksamaa pagulaste peale kulutama üle 20 miljardi euro aastas (võrdluseks: Rail Baltika maksimus on 5 miljardit), pani õige pahaks Trumpi kahtlustavat suhtumist tervesse religiooni, kuigi keeld seati kodakondsuse, mitte usu järgi.
Tänaste radikaalsete moslemite terrori taustal võib tõesti jääda mulje, et see usk kutsub esile agressiivsuse. Tooksin siin välja Lääne ja Islamikultuuri kultuuri kuus põhilist erinevust: liberaalsus vs dogmaatilisus; ilmalikkus vs religioossus; individualism vs kollektivism; madal agressiivsus vs kõrge agressiivsus; sugude võrdõiguslikkus vs naiste allasurutus; negatiivne iive vs kõrge sündivus. Pidada kõiki endasusugusteks on väga inimlik, lihtne ja ilus tõdemus, ent reaalsus on hoopis midagi muud. Eurooplane vaatab moslemeid oma demokraadist individualisti pilguga ja on imestunud, et Pariisi terroristid said Brüsseli moslemirajoonis segamatult elutseda.
Managem silme ette pikkades ridades mošees üheaegselt palvetavad mehed. Ei mingeid eriarvamusi, täielik pühendumus ja distsipliin. Nagu sõjavägi. Kollektivistist allahhiteenri jaoks on väärusulised ja uskmatud üks kari kõik, keda ei ole vaja enne autorataste all lömastamist või automaadivalanguga mahaniitmist eelnevalt separeerida. Ei mingit süütuse presumptsiooni ega kohtuga jändamist. Püstol peos ja revolutsiooniline südametunnistus rinnus nagu veel mõned põlvkonnad tagasi Venemaal. Siit jõuamegi ajafaktorini. Euroopa rahvad vajasid 2000 aastat kristluse tõusust selle taandumiseni, kirikute tühjenemine ja Euroopa rahvaste omavaheliste tapatalgute lõpetamine kulgesid üheaegselt. Islam on ca 600 aasta noorem ja osa arengut läbi tegemata.
Mida siis tegi Trump uut, mida enne ei olnud või mille vastu protestib USA kohtuvõim?
Kui Lääne individualistlik mõtlemine kuulutab, et vastutus on alati individuaalne, siis piirab ta oma õigused järjekordselt tagajärgedega tegelemisele – rohkem raha politseile, pikemad seelikud Euroopa naistele. Pilk maha ja selg küüru, muidu oled ise süüdi, aga ega seegi ei pruugi päästa. Trumpi otsus lähtub eeldusest, et oht võib olla kollektiivne ja targem on tegelda ennetusega. Ja õigesti teeb! Ka Ungari sai euroliberaalidelt kõvasti peksa, kui hakkas oma piirile tara püstitama. Nüüd on eeskuju järgimas teisedki. Lääne humanistlik kultuur käsib võtta vastu inimese, keda kodumaal ähvardab oht. Näiteks Nigeeria, kus ähvardab terroristlik Boko Haram ja rohke kuritegevus. Keegi ei või kindel olla, et sa homme kuuli või nuga ei saa. Siit järeldus, et neilkõigil, keda on “kõigest” 182 miljonit, on õigus varjupaigale? Aga arenenud maailm pole ju kummist, et kõik maailma ohusolevad miljardid ära mahutada!
Kuni teatud maades on ikka veel vastuolude lahendamise põhimeetodiks vägivald, siis on parem anda neile aega arenemiseks ja seniks end nendest isoleerida. Mitte petta ennast illusioonidega, et „nad samasugused nagu meie ”, vaid oodata ära aeg, millal Iraagis, Somaalias või Sudaanis võib miniseelikus tütarlaps õhtul välja minna lahtiste juuste lehvides kohtama endavalitud noormehega ega pea midagi kartma.
Millal võiks selline aeg saabuda? Kas just 600 aastat läheb, aga ma arvan, et meie laste ega lastelaste eluajal see aeg kindlasti ei saabu.
Hillar Viks
FOTO: AFP/Scanpix