21.08.2019
EKRE on täna rahvusriikluse vaenlaste
EKRE liidrid on juba ammugi deklareerinud, et ei saa olla “avatud”, “rõõmsat” ja teiste epiteetidega rahvuslust, saab olla vaid lihtne eesti rahvuslus.
Ometigi arvatakse mõnel pool endiselt, et rahvuslus ja suveräänsus on plastiliin, mida saab vormida oma äranägemist mööda.
“See, mis ma praegu kogema pean, on egoismi triumf, tahtmise triumfeerimine, kus tahetakse monopoliseerida rahvuslust, tahetakse monopoliseerida sisuliselt ka vabaduse käsitlust ja suveräänsuse käsitlust, et ainult ühel poliitilisel jõul on õigus sellele, kusjuures – ei ole,” rääkis Rein Veidemann ERR-ile.
Kaudselt andis talle vastuse president Kaljulaid, kes väitis oma Roosiaia-kõnes: “…õigust minna ja tulla, tulla koos armsaks saanud, aga teisest kultuurist sõpradega, mujal loodud suhetest sündinud ja teise nahatooniga lastega…”
Rahvuslust ei saagi monopoliseerida, seda saab ainult kaitsta või seda tuulde pillata. EKRE teeb esimest, suurem osa teistest erakondadest teist – nii lihtne see ongi. Seda viimast näitavad ka Kaljulaidi sõnad “mujal loodud suhetest sündinud ja teise nahatooniga lastega”.
Kui eestlanna ja neeger loovad perekonna, siis ei ole see enam eesti rahvusluse edasikandja – sest lastel on ka isa kultuur, mida nad kindlasti ei soovi kõrvale jätta. Kas suahiili ja eesti kultuuri ikka saab üks inimene võrdselt ja loovalt edasi kanda, ilma et tekiks segu, mis pole ehedalt enam kumbatki? Kaljulaid ehk saab, aga enamik eestlasi tahab ainult oma kultuuri edendada, neegrite oma jäägu nende endi hooleks.
Rein Veidemannile saab samuti öelda, et ka suveräänsuse käsitlust ei saa keegi monopiliseerida – seda kas on või ei ole. Kui Brüsselis otsustatakse, et riigieelarve on valesti koostatud, siis meil lihtsalt pole enam suveräänsust ehk iseotsustamisõigust oma rahakoti üle, oleme me selle siis vabatahtlikult edasi delegeerinud või on ta meilt võetud – seda lihtsalt pole.
Kui aga rääkida rahvusluse eest võitlemisest, siis siin aitavad karmid faktid, mida vahendas Saarte Hääl juba tosina aasta eest. “Keeleteadlased selgitasid välja, et XXI sajandi lõpuks võib välja surra ligi pool praegu maailmas olemasolevatest keeltest. Kaheksakümmend protsenti maakera elanikkonnast kõneleb kaheksakümnes enamlevinud keeles (nende hulgas on suuremad mandariini, araabia, inglise, hispaania, vene ja portugali keel), kuid need inimesed, kes kõnelevad 3500 erinevas keeles, moodustavad maakera elanikkonnast vaid 0,2%.
Briti teadlase David Harrisoni raamatus “Millal surevad välja keeled” (originaalpealkiri When Languages Die: The Extinction of the World’s Languages and the Erosion of Human Knowledge) on öeldud, et keelte väljasuremise kiirus kulgeb tänapäeva globaliseeruvas maailmas pretsedenditu tempoga – keeled kaovad kiiremini kui kaitse alused looma- ja taimeliigid. Võrdluseks võiks kohe ära tuua järgmised arvud: väga suures ohus on ligi 40% keeltest, samas on taimeliikidest väljasuremise äärel vaid 8% ja imetajatest vaid 18 liiki.
Keelte väljasuremise peamiseks põhjuseks on globaliseerumine ja elanikkonna migratsioon. Majanduslike tegurite survel liiguvad inimesed küladest linnadesse ja seetõttu jääb kohalik kõnemaneer alla koineele – keelele, mida kasutatakse suhtlemiseks linnades (nimetus “koinee” pärineb tegelikult hellenismi ajastust, siis nimetati nii kreeka keelt kui üldist suhtlemise keelt – toim).
Kõige selle juures, jätkab Harrison, etendab suurt tähtsust valik, mille teevad lapsed. Nii näiteks võib laps, kes on üles kasvanud kakskeelses perekonnas, kus kõneldi hispaania ja maia keeles, otsustada, et hispaania keel on parem, sest seda räägitakse koolis ja selles keeles toimuvad telesaated.”
Eestis valib kakskeelne laps ilmselt aluskeeleks inglise keele, sest kui lähtuda vähemalt avalikkuse ette ilmunud Eesti mustanahalistest (näiteks Turay), siis keegi neist eesti keelt ei räägi, pealegi läheb Eesti kõrgharidus suuresti üle inglise keelele – millal jääb lapsel aega eesti emakeele arendamiseks? Vene-eesti segaperedes minnakse tõenäoliselt üle vene keelele, sest selle kasutus Eesti kasvab, eriti tänu slaavi võõrtööjõu sisseveole.
Sellega on Saarte Hääl ilmselt vastanud nii Veidemannile kui ka Kaljulaidile. Mis aga puutub EKRE-sse, siis rahvuskonservatiivid tegelevadki ainult nende protsesside aeglustamise või ärahoidmisega, millest kõneleb David Harrison ja mida president Kaljulaid pigem takka utsitab. Kui oma rahvuse eest võitlemine on egoism, siis tahaks küll väga suur egoist olla. Ja ei Kaljulaidil ega Veidemannil pole õigust keelata kellelgil oma rahvuse eest võitlemist!
UU