Veiko Vihuri: Eesti riik ei tööta oma kodanike heaks, vaid sellest on tehtud mingisugune ideoloogiline katselabor

Vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri kirjutab oma kahes sotsiaalmeediapostituses väga täpselt sellest, kuida Eesti liberaalne-vasakpoolne valitsus on otsustanud võidelda muu maailma, mitte oma riigi ja rahva eest.

“Kusagil kabinettides hautakse välja üha uusi seadusi ja regulatsioone, mis on kannustatud püüdest “näidata eeskuju”, “olla esimesed”, pakkuda “teedrajavaid lahendusi” jne. Nn progressiivsus ja oivikukompleks. Eesti peab olema Euroopas kõige edumeelsem!

Kuidas eesti rahvas hakkama saab, see ei ole üldse teema. Kodanik on valitsuse jaoks vaid maksuühik, kui on riigieelarvesse vaja uute progressiivsete projektide jaoks raha juurde pigistada.

Seda riiki ei peeta tema kodanike jaoks ja heaks, vaid sellest on tehtud mingisugune ideoloogiline katselabor.

Siin üks uudis ERRist:

“Vandeadvokaat ja endine õiguskantsler Allar Jõks ütles neljapäeval ETV saates “Esimene stuudio”, et talle jääb mõistmatuks, miks on regionaalministeerium teinud sellise puurikanade pidamise keelu eelnõu, kus on kirjas, et see halvendab oluliselt inimeste ostujõudu ja ettevõtjate konkurentsiolukorda.

“Ja kui ma lugesin, milline on see kõige kaalukam põhjus, siis see oli rubriigis välissuhtlemine: “Sellega me oleme teenäitajad ja näitame head eeskuju teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele”,” sõnas Jõks.

Jõksi sõnul on see iseloomulik Eesti õigusloomele, et on vaja kellelegi mingit muljet jätta, selle asemel, et esikohale panna Eesti inimese hakkamasaamine.”

***

“Sattusin lugema uudist, et Ukrainas Žõtomõri linnas avati Eesti rahalisel toel (kokku 400 000 eurot) valminud inimõiguste keskus, mis hakkab tegelema teemadega nagu sõjas deporteeritud laste tagasitoomine, sõjavangide vahetus jne.

Nojah, humanitaarne algatus.

Hiljuti kuulsin ühelt isalt, kellel on puudega laps, keda tuleb transportida koos ratastooliga, et tal tuleb lapse transportimiseks soetatud suurema auto eest hakata maksma suurt maksu.

Võib-olla on kellelegi ette nähtud mingid kompensatsioonid, ma ei tea, aga siis tuleb sul põhimõtteliselt hakata kerjusena taotlema almust, ning range ilmega ametnikud uurivad, kas sa ikka tohid närust abiraha saada.

Seda teeb Eesti Vabariik oma inimestele. Me maksustame oma inimesi selleks, et abistada Ukrainat, kuhu suunatakse sadu miljoneid. Ukraina on üks maksude tõstmise peamistest põhjustest (muidugi ka nn rohepööre).

See Eesti Vabariigiks nimetatav riik on sedavõrd ülekohtune, et tekitab vaid ääretut põlgust. Õigupoolest muudab see tuimaks – on juba täiesti ükskõik, kas see NSV püsib või langeb. Sellist riiki meil vaja ei ole.”