Esmaspäeva pärastlõuna Toompeal. Nevski katedraali avatud uksest väljuvad noor mees ja naine vanuses umbes 25-30, trepist läheb üles pisut vanem paar. Seda luteri kirikutes ei näe, et südapäeval on noored inimesed kirikus. Kui üldse näeb.
Olen ise uskumatu. See tähendab, et ma ei usu kõrgema jõu olemasolusse. Olin pikki aastaid usklik, aga ei tunnetanud kunagi Jumala olemasolu ja usk hääbus. Ometigi hindan paradoksaalselt ka ateistina religioossust kõrgelt.
Jättes kõrvale lootmise Kõrgemale Jõule (mis on platseebo-efektina üsna toimiv), annab religioon palju kasulikku. Kuulumine kirikusse ja kogudusse annab inimesele tunde, et ta kuulub kuhugi; usu sõnum annab mingi lähtepunkti mõttemaailmale; kirikus käimine annab tasakaalu meid ümbritsevas hullumeelsuses, ja nii edasi. Maailm propageerib juurtetust, aga usk annab mingigi identiteedi.
Kas Eesti venelased võidavad sellest, et neil käivad noored aktiivselt kirikus (tean, et sportlased käivad enne võistlust küünalt süütamas)? Julgen väita, et võidavad, ja väga, eestlased sellevõrra kaotavad.
Isegi kui Moskva patriarhaadi kirikus jutlustatakse suurvene šovinismi ja sõimatakse Ukrainat, on kirik see, mis loob eeldused sellesuunalise ühiskonnagrupi tekkeks. Lisaks ühendab siinseid venelasi kirikus vene keel, õigeusk, nende kultuur, koosolemine, ühised arusaamad… Vene kirik on Eestis kogukonda ühendav, mida eesti ühiskonnaosa kohta öelda ei saa.
Minu mäletamist mööda on luterlasi eestlaste seas kusagil 15%, noored on ilmselt üdini uskumatud, kirikutes käivad peamiselt vanad ja pühapäevausklikud – luteri kirik ei ühenda kuidagi eestlasi. Vastupidi, sinna kolinud “uusväärtused” murendavad viimasegi usalduse kiriku vastu. Eestlus sellest ainult kaotab.
Sest vaadake, mis toimub meie noorte seas: noored neiud lasevad ennast poisteks lõigata; levivad igasugused hägused seksuaalsed ja soolised identiteedid; noorte toetus homoseadusele näitab, et traditsioonilist isa-ema-lapsed-perekonda enam ei austata; noored loobuvad laste saamisest või lepivad ühe lapsega, mis tähendab terveid põlvkondi, kes ei tea, mis on lapsed ja lapselapsed, vennad ja õed; isegi Eesti pole neile enam lapike kodu Läänemere ääres, vaid suur Euroopa Liit.
Eesti noortelt võetakse näiliste vabadustega kõik identiteedid, lõigatakse läbi juured ja me ei suuda sellele kätt ette panna – “vabadused” lubavad olla kes tahes. Kirik oma normide, reeglite ja moraaliga ei takista neid enam, seepärast ongi uusliberaalide ja vasakpoolsete teravik suunatud religiooni vastu.
Kaotajad oleme meie, eestlased, sest õigeusu kirik pakub venelastele tugevat ühendavat identiteeti, Euroopas levival islamil on veelgi võimsam identiteet vastu panna, sest islam ei ole enam pelgalt usk, see on ka elulaad. Mis aga ühendab meid, eestlasi? Laulupidu? Kuulge, sellesuvisel noorte tantsupeol tantsisid juba Antifad ja kuuldus jutte, et laulupidu tulevat harvemini korraldada. Laulva Revolutsiooni ideaalid on sisuliselt hävitatud, lauluväljakule tuleks edaspidi peaminister ja president, kes ei esinda enam rahvusmeelsust, koos oma kõigieestlastega.
Eestlastel ei ole enam oma ühendavat lüli. Siinsetel venelastel on – noored käivad aktiivselt kirikus ja saavad kätte selle tunde, mille asemel eestlastel ulub õõnes tuul. Ei oskagi enam öelda, mis meid päästaks. Tõrvikurongkäigust jääb väheks…
Jüri Kukk, toimetaja
Artikkel väljendab autori isiklikku seisukohta.