25.07.2023
Venemaal võib homoagenda suurt segadust tekitada, sest seal kiputakse riigi otsuseid väga tõsiselt võtma.
Venemaal on viimastel aastatel heaks kiidetud terve rida homovastaseid seadusi ja alles hiljuti võtsid Venemaa riigiduuma saadikud teisel lugemisel vastu seaduseelnõu soovahetuse keelustamisest (mis on ka LGBTQ+++ rida). Korralik liberaalne ajaleht karjuks nüüd homofoobiast Venemaal (mis kahtlemata on tugev), kuid praegu teeb Kreml ilmselt poliitilisi otsuseid.
Kui Putin võimule sai, üritas ta pääseda Lääne liidrite sekka ning tegi mitmeid neile meelepäraseid otsuseid, muuhulgas asuti välja töötama ka homodele rohkem õigusi andvat seadust. Kui Vene-Lääne mesinädalad lõppesid, läks sahtlisse ka eelnõu, jättes rahva kõnepruuki väljendi “tolerast” ehk “tolerant+pederast”. Juhtum viitab sellele, et Venemaa juhid võivad teatud oludes ja vajaduse korral homoagendat toetada, kuigi siis on karta, et Mihhail ja Jevgeni pannakse juba kohustuslikus korras paari.
Homoküsimus on Venemaa ja Ukraina sõja käigus saanud poliitilise tähenduse. Kreml keerab samasoolistele kruvisid kinni, et näidata, kuidas Venemaa vastandub “manduvale Läänele”. Ukraina seevastu vilgutab homoagendale lubavat tuld, näitamaks, et tema on nüüd läänelike “uusväärtuste” poolel. Mõlemad kasutavad homoteemat ära poliitilistel põhjustel. Ukrainast on kahju, sest ta loobub oma tõelistest väärtustest vaid seetõttu, et saada Läänelt abi Kremli agressiooni tagasitõrjumisel.
Eestis on kolm kindlat homoparteid, Eesti 200, rohelised ja sotsid, kes on homoseksualismi edendamise lausa oma tegevuskavadesse kirjutanud. Neile on see ka ideoloogiline kohustus: nimelt on uusmarksism vähemused, sealhulgas ka seksuaalmarginaalid, oma kaitsealusteks kuulutanud ning kuivõrd kogu Lääne liberalism on Marxist seestunud, kaitstakse elupuu viljatut ja kuivanud oksa sellise innuga, nagu oleks see parimaid vilju täis.
Reformierakonnaga on pisut teine lugu – nimelt näitasid enne homoseaduse vastuvõtmist tehtud uuringud, et suur osa poliitoravatest (ilmselt lihtliikmed) ei toeta abielu pilastamist. See on selge näide poliitoravate poliitilistest valikutest: kauged peremehed Brüsselis ja Washingtonis nõuavad homoseksualismi ülistamist ja see on Reformierakonnale käsulaud, mis viiakse ellu vastuvaidlematult, kuigi mõnelegi “oravale” võib isaste kiimlemine okserefleksi tekitada.
EKRE ja SAPTK võitlevad agressiivse homoagenda vastu väärtuspõhiselt, et kaitsta traditsioonilist abielu ja hoida ära moraalset allakäiku. Temperamentsemad rahvad, näiteks grusiinid, on karmimad: seal peksis rahvas kombelõtvust avalikult esitleva geiparaadi laiali.
Mitmel pool maailmas hakatakse homoseksualismi taas ahistama, aga enamasti siiski mitte homofoobia, vaid homoagenda liigse agressiivsuse ja pretensioonikuse tõttu. Armastuse ja inimõigustega pole homoprobleemil midagi ühist, samasooliste “õigused” on juba ammu puhtalt ideoloogiline, poliitiline ja väärtuspõhine konflikt.
Uued Uudised