Venemaa topib oma nina igale poole. Kas Euroopa Liit vastab nüüd samaga?

Viimased nädalad on maailma poliitikas olnud üsna pingelised ning tekitanud rea küsimusi selle kohta, mis on tegelikult Euroopa Liidu tegevuse eesmärgiks ja milliseid vahendeid selleks kasutatakse.

BNS-i uudis “Juncker: täiskasvanud Euroopa ei peaks kartma USA valimiste tulemust” peegeldab taas läbi Euroopa Komisjoni endise presidendi Jean-Claude Junckeri arusaama, nagu oleks Donald Trump Euroopale liiga teinud. See on tegelikult vaid üks seisukoht.

Trump oligi oma eelmise presidentuuri ajal Ameerika-keskne. Euroopale see ei meeldinud, aga ta pani eurooplased ise rohkem oma julgeoleku eest hoolt kandma. Kui jälgida seda, kui hambutu on EL Ukraina abistamisel, võib öelda, et Trump pitsitas Euroopat veel liiga vähe. Nagu ütles Martin Helme oma äsjases intervjuus: “Venemaa on saanud oma sõjatööstuse võimsalt käima, siis Lääs ei ole seda tänase päevani teinud. Euroopa riikide ja ka Eesti laod on sõjatehnikast ja laskemoonast tühjad.”

Ameerika on ise muidugi maailma sandarmit mänginud ja ka majanduslikult igale poole sisse roninud ning pannud kõik teised endast nii riigikaitseliselt kui majanduslikult sõltuma, kuid kui üks president otsustab, et aitab, teeme kõigepealt Ameerika uuesti võimsaks, siis nii ongi. Eurooplased, sealhulgas Eesti, võivad olla vihased ja solvunud, aga see on Ameerika valik, loobuda olemast maailma naba selles mõttes, et teised tema seljalt liugu laseksid.

Nädalavahetusel toimus Moldovas presidendivalimiste teine voor, kus võitis senine euroopameelne naiskandidaat. On ilmselge, et Venemaa oli neis valimistes kättpidi sees, ta okupeerib ju lahkulöönud Transnistriat ja tahab Moldovat oma mõjualas hoida, seega on nad väga mängus.

Aga mil moel ja määral mõjutab valimisi Euroopa Liit? Sest Maia Sandu oli ebakindlas positsioonis, kui saabusid välismoldovalaste hääled, mis tagasid talle võidu – selliseid “õnnistavaid” üleminekuid on viimasel ajal palju olnud, kus järsku leitakse vajaminevad hääled kusagilt üles. Oli ju ka Moldova euroliidu referendumil sama lugu – juba räägiti vastuhäälte ülekaalust, kui viimaks ikkagi läks kaalukauss napilt Brüsseli poole, niiöelda viimasel hetkel.

Tegu on protsessiga, mida on Lääne demokraatiates viimasel ajal sageli näha, sealhulgas ka Ameerika Ühendriikide eelmistel ja praegustel valimistel, kus “ebameeldiv” kandidaat hakkab võitma ja siis tuleb järsku hunnik hääli, mis muudab olukorra hoopis võimuesindajale soodsaks. Sama oli ju ka Eestis, kui Riigikogu 2023. aasta valimistel oli EKRE pabervalimistega soodsas positsioonis ja siis tõmmati järsku kuskil e-võidukaardid välja…

Asi ei ole mitte Sandu võidus, mis on Venemaa ohjeldamiseks isegi sobiv variant, kuivõrd valimiste üha suuremas mõjutamises mitte ainult Venemaa, vaid ka Lääne, sealhulgas Brüsseli poolt. Protsessid on juba nii silmnähtavad, et pole kahtlustki vastastikusest jõukatsumisest kolmandate riikide parlamendi- või presidendivalimistel. Võib küll öelda, et Lääs on hea ja ta võibki Kremli tõrjumiseks oma mõju maksma panna, aga demokraatlik pole see kuidagi.

Ei ole normaalne, kui alla 50% olles räägitakse ulatuslikust välissekkumisest, aga kui vajalik enamus käes on, siis need jutud nõrgenevad ja ühtäkki räägitakse hoopis rahva “tarkusest”, kes valis õiged. Olgu nad pealegi õiged, aga mäng on vale.

Gruusias kukkus EL-i võimupööre läbi, traditsionaalne ühiskond osutus liiga tugevaks. Jutud praeguse valitsuse venemeelsusest on bluff – riik, kelle kaks ala on Venemaa poolt okupeeritud, ei läheks okupandi poolele, eriti veel selline uhke mägirahvas. Põhjuseks on hoopis see, et Gruusia ei võtnud omaks EL-iga liitumise eest pealesurutavat homoagendat. EL-i sekkumine Gruusia siseasjadesse on selgelt nähtav ka Eesti välisministri Margus Tsahkna ning tema Leedu ja Islandi kolleegide osalemise kaudu valitsusvastasel miitingul. Värsked uudised räägivad meeleavaldustest Tbilisis parlamendihoone juures, kuid on ilmselge, et läänelik võimupööre Gruusias kukkus läbi.

Üks eriti hea näide Brüsseli õõnestustööst on Poola võimupööre. Kuni võimul olid konservatiivid, pandi erinevatel ettekäänetel kinni kõik Poolale kuuluvad rahad, sealhulgas ka koroonajärgne taasterahastu, mida tegelikult laenas Poola koos teistega. Enne valimisi lubati Brüsselist Donald Tuski ja Kodanikuplatvormi võidu korral kõik need rahad vabaks lasta – ja äärmusliberaalid võitsidki. Poolakate hääled osteti eurorahadega ära.

Nii need asjad käivadki. Ka Eestis hoiti rahvuskonservatiivide võimuletulek ära ühe Politico artiklile järgnenud infooperatsiooniga. miski selles polnud juhuslik, selline ongi “liberaalne demokraatia”, mille kohta öeldakse juba tihti, et eurobürokraatia on ära näinud, kui hästi suudavad totalitaarsed režiimid ajupesuga ja võltsimistega olukordi muuta, nad on kadedad ja võtavad nüüd totalitarismi meetodid üle.

Euroopa Liidu liikmesriikides toetatakse liikmelisust üsna kõrgete protsentidega, aga see on üldhinnang – kui lahata EL-i probleeme eraldi, siis selgub kohe, et paljudes küsimustes ollakse Brüsseli tegevusele väga vastu, näiteks migratsiooniküsimustes või suveräänsuse ärakorjamises. Aga vaesed maad ostetakse eurorahade lubadusega ära, mille eest peavad nad midagi loovutama.

Kas EL-is ollakse tegelikult õnnelikud? Saksamaa on Euroopa jõukaim maa, aga kas sakslased ikka tunnevad ennast islami ülemvõimu ja massimigratsiooni kasvades ennast enam hästi? Kas heaoluriik Rootsi ikka on rahul, et Lähis-Ida klannimaffia sealsetel tänavatel granaatidega oma arveid klaarib?

Ilmselt on euroraha ja jõukusega kinni makstud väga palju kaotatut. Moldova läheb kindlasti sajust räästa alla, sest kuigi Venemaa on “paha”, ei ole “liberaalne demokraatia” ammu enam see, mis oli kunagi vaba hingamist pakkunud “lääne demokraatia”, tema sarnasus Venemaa imperialismiga hakkab üha ilmsemaks muutuma.

Uued Uudised