15.11.2023
Vene varade külmutamine ei pruugi lihtne olla…
Kolmapäevases Riigikogu infotunnis käsitleti küsimust, mille sõnastus oli “külmutatud varade konfiskeerimise põhiseaduslikud ning välis- ja kaitsepoliitilised aspektid”. Küsimuse esitaja Varro Vooglaid nentis kohe alguses ära, et tegemist tundliku teemaga, sest kes iganes siin mingisuguseid kriitilisi küsimusi esitab või probleemidele osutab, sellele on lihtne panna silti, justkui tegutseksid Venemaa huvides. “Ma loodan, et me suudame sellist sildistamist vältida, sest tegelikult on tegemist tõsiste probleemidega ja ennekõike põhiseaduse vaatepunktist,” sõnas ta.
Varro Vooglaid tõi välja, et esimeseks vastuoluks oleks põhiseaduse §-s 32 sätestatu, mille kohaselt esiteks on igaühe vara võrdselt kaitstud, ja teiseks ei tohi võtta ära kelleltki tema vara ilma kohese õiglase hüvitiseta. “Mind teeb murelikuks kogu selle asja juures see, et samm-sammult austus põhiseaduse vastu taandub. Meil on mingi poliitiline eesmärk, mingi huvi, mida me tahame realiseerida, aga me laseme lahti austusest põhiseaduse vastu, samm-sammult läheme edasi.”
Varro Vooglaid küsis üle ka selle, et mis saab juhul, kui teised Euroopa Liidu riigid ei tule kaasa just selliste eraomandi puutumatuse põhimõtete muutmise tõttu ja Eesti jääb üksi, saades tunda Venemaa vastusamme. Teda toetas Henn Põlluaas: “Lääs ei olegi ju tulnud kaasa mitte tahtmatusest, vaid nad ei ole seda mehhanismi suutnud välja töötada õiguslikel põhjustel.”
Põlluaas lisas: “Loomulikult, Venemaa on agressorriik ja ta peab vastutama nende kuritegude eest ja kompenseerima tekitatud kahjud, selles ei ole vähimatki kahtlust. Sama meelt on Euroopa Liit, G7 ja teised. Aga küsimus on ju selles, et selle seadusega ei panda vastutama mitte Vene riiki, selle seaduse järgi ei maksa Venemaa mitte ühtegi senti kompensatsiooniks Ukrainale ega kellelegi teisele – ta ei ole seda mitte iialgi teinud ja ei hakka ka nüüd tegema –, vaid see põhiprobleem on ju selles, et kui meie konfiskeerime need külmutatud varad sanktsioonide alla pandud ettevõtetelt ja isikutelt, siis tekib nendel otsene nõudeõigus Eesti Vabariigile. Jääda ootama, et Venemaa seda hakkab kompenseerima nendele isikutele või Ukrainale, on äärmiselt naiivne. Pigem hakkab Venemaa meile kätte maksma, konfiskeerides samamoodi meie ettevõtete, meie inimeste varad.”
Välisminister peaministri ülesannetes Margus Tsahkna lubas, et “mul ei ole mingit kavatsust kedagi sildistada, sest tegu on välispoliitiliselt ja laiemalt rahvusvahelisel tasemel väga olulise teemaga”, kuid tema vastus oli täiesti poliitkorrektne ja seetõttu ka mittemidagiütlev. Nimelt korrutas Tsahkna pidevalt, et Venemaa on agressor, ta on teinud palju kuritegusid ja peab selle kompenseerima, mis on täiesti õige, kuid ta jättis vastamata just küsimustele, mis juhtub siis, kui üks või teine ettevõtmine põrkub vastu juriidilisi, tehnilisi või poliitilisi probleeme, mis tõenäoliselt juhtubki.
Kogu sellest debatist kooruski välja see, et konservatiividest saadikud riskivad külge saada Kremli agendi nime, kuid uurivad siiski, kuidas üks või teine ettevõtmine reaalselt teostuma hakkab, kuid valitsusleerist kostavad vastuseks ainult loosungid.
Allikas: stenogrammid