22.05.2024
Laudtee lõpeb metsa ääres keset vetevälja, edasi tuleb mööda üleujutatud teed kuiva kohta sumbata.
Tallinlased ilmselt teavad, et populaarset matkakohta Pääsküla raba taastatakse, pannes kinni kraavid ja seda ala taas rohkem üle ujutades. Plaan võib looduskaitseliselt hea ja õige olla, aga ürituslikult mahub see taas fraasi “Tahtsime parimat, aga läks nagu alati” alla.
Tegin kolmapäeval matka mööda Pääsküla raba laudteed, alustades Hiiult, sealt edasi vaatetorni ja allikate juurde minnes ning lõpuks ringiga naastes. Kui mitmel pool võis üleujutatud rabaalasid näha, siis viimasel lõigul oli üleujutatud nii laudtee, sillad kui ka jupike kusagilt Männiku poolt tulevat teed. Tegu pole kevadise suurvee, vaid raba muutmise üldtulemusega, mis lõikab läbi senise matkarajad.
Lõpulõigul olid inimesed vedanud laudteele puitmaterjali, et edasi pääseda, kui üle laia kraavi aitav sild vajus siiski liiga alla, tehes matkaja jalad läbimärjaks. Laudtee lõppes üleujutatud teelõigu ääres, keset sootaimedest rohelist vetevälja, kust edasi sai ainult põlvini vees sumades. Alternatiiv olnuks tagasi pöörduda ja ringiga tuldud teed pidi algkohta naasta.
Kahjuks ei uurinud eelnevalt internetist järgi, kas laudrada on läbitav, kuid teel oli veel teisigi sumajaid. Loo mõte aga pole selles, kas raba taastatakse või kuidas see hakkab nüüd CO2-te siduma – iva on selles, et üks kliimaprojekt on taas ellu viidud nii, et inimesed kannatavad. Raba päästame, aga see, kuidas laudteele läinud inimesed oma matkatee läbitud saavad, on teisejärguline või tähtsusetu.
Selline ongi kogu rohepöörde ja kliimavõitluse nägu – teeme asja ära, ujutame kõik üle, aga inimesed… noh, nemad on kahjurid ega väärigi kuiva jalaga rabast välja pääsemist, inimtekkelised kliimasoojendajad nihukesed.
Kuidagi väga deja vu tunne Nõukogude ajast…
Jüri Kukk, toimetaja