23.07.2020
Tartu Ülikool
Kaua ja kaunilt inglisekeelses maailmas elanuna ei salli ma eestikeelset võsainglissiga edvistamist – las siis Donald Trumpi võitlus Magava Joe, liberastide hüsteeria ja rinnarebestamisega vabandab pealkirjas viidatu.
Mu südamelinnas Tartus, tulevases väärikas eurokultuuri pealinnas, on kadaklikku vigurdamist paksult: autopesula Riia mäel on Carwash, kehapumpamise tare on LemonGym, lapsi köndistatakse Kidszone ja BabyCity poodides ning kulme saab kraapida Browbaris, habet piirab Barbershop.
Ehkki uhked inglased EuroNSVLst lahkusid, on Tartus tobedalt moodne jätkata ikka veel “Malta ametlikus keeles”. Titepiuksuv kujutlus, et kõik austraallaste, ameeriklaste ja kanadalaste porised autod kihutavad kohe – või otsekohe! – Tartusse pesuvoolikute alla on võluvalt haige narrus selles korduvate ahistamisskandaalide võppuvas endises ülikoolilinnas, nüüdseks end kolhoosi kõrrepõllule ümber kolinud ning akadeemilisuse kaotanud minu armsas Alma Materis. Ei, mitte veel maa alla vajunud pole ülikool, nagu Hando Runnel oletas.
Tartu on arstide linn. Tartlane austab ja armastab valgetes kitlites soliidseid tohtreid, ent kuuldes sõna “reform”, libistan ma käe mauseri järele. Meenub tähetarga poja, Lõuna- Eesti haiglajuhi ülbamine, et “sünnitamine Põlvas pole majanduslikult jätkusuutlik”.
Pealinna suhtemeister, visiitkaarti ministriametiga tapetseerinu, lisas tallinnistlikus ninakuses, et kraavis sünnitamine olla orjandusliku Lõuna trend. Kliinikujuhtide pahameel aga näitas, et igatsorti lipsuga sulisid ja haldusmagistreid on haigemajade etteotsa saanud paksult ja palju. Vilka ja viljatu välismaise tarkusega väetatul, “üritavad” ravivõõrad haige vanainimese valu arvel maksurahal ülbelt luigu lasta.
Ja siis, ülimat tõde teadev Terviseamet otsustas riigipöörde korraldada müstilisel kuupäeval (11. 03. 2020), päeval mil maailmavalitsus leidis aega kuulutada, et iga-aastane gripilaine tuleb nüüd pandeemiaks nimetada – kogu maailm okupeerida, pampersitega näod katta ja inimesed koju luku taha panna. Vähk, infarkt, insult, liiklussurm, uppumine, suvaline tapmine ja vanadusurm pole enam kangelaslikud – surra tuleb 19. krooniga peas, sest mingi hiinlane olevat ära söönud nahkhiire.
Kui kodusesse koonduslaagrisse suletute kisa suureks läks , siis Taara st “kommunikatsioon” avitas ikka – Terviseamet palkas tuntud suhtemaadami koos aukandjatega mesijuttu puhuma, veel jätkus riigiraha kahele reklaamiagentuurile. Riigimehed viskusid lennurajale kummuli tervitamaks idamaiseid uusimaid pampersmaske…
Viis ööd ja viis päeva koogutasid Euroopa riigipead kaeblikult kaelu ning sünnitasid helikopteritelt allakülvatava euroraha trükimasina – esimese kõva sammu föderaalse Euroopa suunas. Et kliimasonimise varjus saaks hävida Eesti energiajulgeolek, meid orjastama asuks 80sendine plastimaks, mis sarnaneb keisrinna Katariina II 70sendisele pearahamaksule 1784. aastast.
Tollal, muide, puhkes Räpinas Puuaiasõda, mis päädis impeeriumisoldatite kohaletoomise ning õiglust nõudnud tapetud talumeeestega.
Täna aga lömastab infosõja malakas eostuva vastuhaku, rahamärk pimestab silmi ja meelt lahustav beibeballaad kumiseb kõrvus – idaeurooplaste mäss sumbub meelehaigusse enne kui alatagi jõudis, sulnis eurorahu laskub poolsaarele.
Emajõe kaldal nosib haridusministeeriumi väikeametnik hommikust saati pabereid. Ta leiab hea põhjuse väike Läti piiri äärne Krabi kool kinni panna. Niigi traumades laste habras meel usinat asjapulka ei kõneta. Tal on lõuna ja koosolek ning arengukava, uuringud ja seadused, ta on kummargil kuvaril – kontoriplanktonil ei ole vaja südant, häid kombeid ega kultuuri. Pangalaen ja autoliising, mõistate. Tuleb ainult uskuda (mitte juudipoisi kannatustesse ja lunastusse), vaid usaldada lapsemeelselt ülihäid seadusi – “2 pluss 2”, ning ennäe!- havi käsul üleilmne “lockdown”võidab terrorismi ja viiruse. Ta ei aimagi, et “3-11” riimub hästi “9-11”ga.
Meediavurr keerleb üha pöörasemas tempos, kõik ei mahu tarka panema listeeriabakterist ja kooreüraskist, mõned peavad jääma tõbiste keskmises palavikus miilama aianurgas hiidnälkjate limaseid tõmblusi.
Looduse alistamine ei õnnestunud mitsuurinlastele, ei õnnestu see tänastel entusaistidelgi. Iga uus mürk, pesuvahend, desinfikaator, tablett, vaktsiin, preparaat, valuvaigisti jms võib küll tappa just tolle sümptomi, kuid valu vaigistamine pole valutu. Inimene jääb ripnema kord uinutavate, kord ergutavate, kord tuimestavate, kord rõõmu tekitavate tablettide otsa, nagu kirjutas Nobeli kirjanduspreemia laureaat Saul Bellow oma romaanis “Seize a Day” ( Enn Soosaare tõlkes “Püüa päeva”. LR 1968), kus muuhulgas on kahel korral juttu ühest NewYorgi hotellis elunevast veidrast eesti naisest,osundan lk.39:
“Taevas, on siin hotellis aga igasugust rahvast! Mis korrusel see eesti naine oma kasside ja koertega elab? Talle oleks ammu pidanud üles ütlema või allapoole kaheteistkümnendat korrust paigutama”.
Ja veel kord arvab Peterburi juutidest pärinev Ameerika kirjanik meist lk.99 :
“Naaristakraega mingitud , aastaid üle viiekümne, ekstsentriline eesti daam talutas rihma otsas kolme tillukest koera, kes peenikestel raagjalgadel närviliselt võbisedes meenutasid oma mustade pungsilmadega kääbushirvi. Naine oligi koos oma lemmikutega kaheteistkümnendale korrusele ümber paigutatud . Eestlanna tundis Wilhelmi ära: “Te olete doktor Adleri poeg””. Bellow kirjeldab üksiasjalikult arukaotamiseni tablette neelavat päevavarast, tänast kurba hedonist-puhhuistlikku kuvariinimest.
Hiiepuu konksus sõrmed
otsivad
maa alt üht
kaotsiläinud südant.
Kalle Mälberg, Kõrvõotsa künnapuu hiies