Kalle Mälberg: “Raha armastab vaikust”

Arvamusega liiderdajatel ja teistel ideoloogiakoertel on kombeks haukuda kuu peale. Kuu aga tõuseb ja liigub taevakaarel ikka omatahtsi. Piksena müristades pahandab taevaisa nõnda ägedasti, et propagandakohvrite trepilt alla pudenemine võib hetkeks – ainult hetkeks! – varjutada taevakaare, mille loodus on sõlminud pähe pärast seda, kui on pesnud oma juuksed.

“Raha armastab vaikust,” tavatses tähendada õnnetult hukkunud sõber Hardo Aasmäe. Just, Eesti ametlik ajalugu tavatseb heas seltskonnas rahast mitte rääkida. Juubelikõnedes on kombekas pajatada õiguslikust järjepidevusest, paljukannatanud Eestimaa kurvast ja heroilisest minevikust, lahingutest, rindejoontest ja  halbadest vallutajatest ning meie vaprate väejuhtide ja poliitikategelaste helgetest tegudest. Ajalugu trikitab surnute kontidel tasuta, jättes meile valusad võlad.

Olen tänaseks nii vanaks saanud küll, et julgen kaine peaga haarata embusse 100 aasta jooksul Eestist aina ühes suunas – Idast Läände voolanud “rahavaikuse” ühisjooni, tüüpskeeme ja muutumatu rahvusmeele (et mitte öelda rehepapluse) palgejooni.

Vaieldamatult oli Eesti ajaloo heroilisem hetk Vabadussõda ja Tartu rahu, milleks kangelaslikud Eesti sõjamehed ja targad väeülemad vallutasid viieks kuuks Pihkva ja sisuliselt ka Riia. Vaid liitlaste karm vastuseis ei lubanud võidumeestel Läti pealinnas paraadi korraldada. Solvunud kuperjanovlaste värvikaim lamendilööja Hugo Einsild sulges Riia veevärgi. Usaldav Eesti rahvas tajus vähe või ei teadnud üldse ajaloosündmuste tagatoa vaikuses kulgenud rahanduslikku vereringet.

Vaenlane oli juba piirideni välja aetud, kui välisminister Jaan Poska allkirjastas Pariisis 12. märtsil 1919. aastal USAga 2,7 miljoni dollarise nn Hooveri lepingu, mille alusel ameeriklased saatsid Eestisse pärast ilmasõda Prantsusmaale maha jäänud toitu ja sõjavarustust. Asutati äriühing “Revalis”, milles  eestlased Puhk ja Eliaiser kõrvuti “ameeriklase” Max Rabinoffiga asusid vedama hädavajalikke kaupu (nn veriste sinelite afäär) sõdivale Eestile. Et rinne vajas pidevalt liha, jahu, riideid ja padruneid punaste nottimiseks, lisas Eesti veel riigi võlakirju 15 miljoni USD ulatuses. Laenu võeti ka Prantsusmaalt, Suurbritanniast ja Soomest – kokku 25,7 miljonit dollarit.  Eesti kohustus sõjalaenu tagasi maksma 4,2- protsendilise intressiga hiljemalt 1947.aastaks, mis mõistetavatel põhjustel jäi tegemata.

Siiski, virisedes ja viivitades, kaubeldes ja majandusraskustele viidates maksti 1934. aastaks so Pätsi-Laidoneri riigipöörde ajaks, umbes 9 % laenurahast 1,6 miljonit dollarit. Kuid ei maksa unustada, et samal ajal saatis Tartu rahu tingimustel äsjane vaenlane, terroristide- bolševike Vene valitsus Eestile hobuste ja vankritega 15 miljonit tsaari kuldrubla, tollases vääringus umbes 50-60 miljonit dollarit. Lisaks sellele või justnimelt selle tõttu algas Tallinnasse Vene saadikuks määratud bolševike rahanduse rahvakomissar Isidor Gukovski juhtimisel Nižnii Novgorodist ja Kaasanist tsaari kulla ning ülikutelt, kirikutest ja pankadelt  röövitud  verise kulla läbivedu läbi Eesti. See oli kui esimene rahapesu, mida ajalugu osavalt võltsiv film “Briljandid proletariaadi diktatuurile” nõnda heroiliselt kujutab. Vene ajaloolane Aleksandr Mosjakin hindab Eestit läbinud kullakogusteks 200 tonni – hulga väiksemaks kui internetiportaal “Ajalugu tema ilus ja inetuses”, kus mainitakse lausa 800 tonnist kullavedu läbi Eesti. Hinnanguliselt 20-40 tonni kulda tilkus ja imbus vaheltkasuna läbi Harju ja Scheeli panga Tallinna poliit- ja äriringkondade rasvastele mokkadele.

Eesti Esimene Rahapesu lõppes varsti pärast 1924.aasta 1. detsembri mässu mahasurumist, mida ideoloogilist vahtu kõrvale jättes  võime rahanduslikult  vaadelda kui rahapesukoridori hõivamiskatset eesmärgiga kõrvaldada ahned Eesti vahetalitajaid ning saada kätte Eestisse jäänud vahendustasu. Vaid kindral Põdderi üle vasema õla sooritatud imeline püstolilask katkestas telegraafiaparaadi Kroonlinnast laevastiku kohale kutsumise.

Eesti rahva visa töö tõstis elatustaset ja majanduslik olukord paranes. Ent töntsiks jäänud vettinud valitsejad uputasid võlad, riigikaitse ja liitlaspoliitika (halvad suhted Soomega seoses Artur Sirgu põgenemisega jms) loiu egoismi melanhoolsesse mädasohu. Tulemust me teame. Podagrahaige president Päts allkirjastas kõik 18 dekreeti, mida seltsimees Zdanov ette kirjutas, sealhulgas ka Kaitseliidu relvade äravõtmise.

Võinuks ehk ajalugu minna teisiti kui Jalta, aga eriti 1943.aasta Teherani konverentsil oleksid USA presidendi Rooseveldi ja Inglise peaministri Churchilli nõunikud liitlasjuhtide kõrva sosistanud: “This tiny, freedom loving and fighting for this Estonia has paid full amount of debts-worth the independence!”.

Paraku, väike Eesti ei kavatsenudki tasuda Vabadussõja võlgu. Vastupidi. Eesti Vaba (nuku)riigi peaministri asetäitja Hans Kruus nõudis Inglise ja Rootsi pankadelt Eesti Vabariigi varandusi NSV Liidu Keskpanka. Järjepidevus missugune!

Minu põlvkond – me sündisime ja kasvasime selles alanduses ja häbis. Me suutsime vanaks elades ära oodata kuni punaimpeerium vabisedes kokku kukkus ja… uued, rasvaste mokkadega opossumionud sekeldama asusid. Aga vermed jäid.

Võiksime kangelaseepose kirjutada viisist, kuidas 1992. aastal viisid lennukid ära käibelt kaduvaid Nõukogude rublasid vabadustarmastavale tšetšeeni rahvale, kelle hulgas on minulgi palju sõpru. Raha läks tõesti õigesse kohta – Eesti sõbra Tartu lennuvälja kindrali Dudajevi Tšetšeeni Vabariigi vägedele. Kurb tunnistada, ent rahandusliku õiguse seisukohast oli see võõra (mis sellest, et vaenuliku riigi) vara röövimine.

Võiksime olla rahul president Lennart Meri ja Vene presidendi Boris Jeltsini 1994. aasta juulilepetega, mis  viisid meilt Vene väed, ehkki tehing sündis USA ja Saksamaa survel. Kui sellele poleks otsekohe järgnenud räpane ja traagiline äri Vene sõjatehnikaga reisilaeval “Estonia” väidetavalt Rootsi peaministri Carl Bildti ja Eesti peaministri Mart Laari otsesel teadmisel ja vastutusel. “Estonia” huku uurimiskomisjon jahus mõttetut metalli analüüsida, jättes  märkamata nii venelaste Feliks Grupi analüüsid kui ka Primakovi järel äkitselt Vene välisministriks tõusnud, Abhaasias sündinud, Hispaanias suursaadiku ülesandeid täitnud Igor Ivanovi autasustamise VF Kangelase Kuldtähega “erioperatsiooni eduka läbiviimise eest”. Ligi 1000 inimese (sh oletatavad kurdi põgenikud smuulgelrekkadesse aheldatud) kergemeelne, tänini jultunult salatsev hukkasaatmine kahe kapteniga (!) reisilaeval tormisel Läänemerel septembris 1994 – oletatav kosmoseenergiat tootev plutooniumiagregaat pardal… Miks tädimeelsed rootslased püüdsid “Estoniat” betooni valada?

Jõledale teole järgnes jõulupeaministri Andres Tarandi ehmunud pehmoavaldus Tartu Rahu asjus ning Eesti Panga presidendina väidetavalt 10 miljonit dollarit “paradiisi” huugama pannud, välisministriks tõusnud Siim Kallase ummisjalune rutt Petroskoi sööklasse vana luuraja, Vene välisministri Jevgeni  Primakoviga äraandlikku piirilepingut sõlmima.

Midagi hirmsat oli Eestiga juhtunud! Süüdimatud susserdajad Eesti Pangas kaevasid  venelaste küsimise peale välja vedurijuhi poja Aleksandr Mati, kelle kontrollida anti VEB pangas külmutatud Eesti firmade raha, et kantida sellest tubli suutäis tänaseni reitingute ja e-valimiste võlurina tuntud unelmatepartei kassasse.

“Raha võttis välja juhtiv reformierakondlane,” teatas Hardo Aasmäe vahetult enne trepiastmetelt kukkumist.

Riigikogu uurimiskomisjon salastas VEB fondi tegelikud kasusaajad 75 aastaks ja Riigikohus kuulutas põhiseadust eiravad e-valimised igati parketikõlblikeks. Sünnitati Eesti e-riigi huugav kuvand ja eduordu õnn näis igavene…

Kuid vanad sõjasõbrad, luureässad ja parteivennad teadsid, et Tallinnas on “svojakid” (omad) ees. Rahapidu möllas vaikuses nagu ammustel õndsatel Vabadussõja järgsetel aegadel kuni läänekaarest hakkasid kostma puhangud läbi Eesti pestud miljarditest – Vene verise kulla ajalugu kordus.

Tulihingelisest kommunistist kalesilmseks liberaaliks ümber kasvanud Eesti peaminister unistas Euroopa rikkaima riigi juhtimisest, rahandusminister tegi sporti, finantsjärelevalve maigutas mokkadega, prokuratuuris seadsid daamid soenguid ja politsei ei teadnud midagi. Pankades anti hagu alla, katelde hõõgudes kerkis silmipimestav dollariküpsetis. Eesti ajakirjandus oli vait ja vaga, tootes klikke sületantsus keskmisele  reklaamiandjale.

Kainelt mõeldes pidid Vene miljarditepesijad Eesti riigieelarvega võrreldava valuraha siia kuhugi maha poetama. Oli  protsent milline iganes – hinnaguliselt 200 läbi Eesti puhtaks pestud miljardit dollarit pidi jätma rasvase jälje Tallinna plazade, villade, kaatrite ja vanalinna tänaval pargitud “Range Roverite” näol kindlasti.

Kas operetliku farsina korduv “Eesti rahapesu ajalugu” aitab meil riigina põhiseaduslikku korda kaitsta, ma kahtlen.

Eesti kui uppumatu NATO lennukikandja pardal toimunud hämarad susserdamised on venelastele ülitäpselt, viimse sendini, teada. Aga nad vaikivad. Mida nad ootavad veel?

Sõbrad, ameeriklased, ei määra Tallinnasse suursaadikut ega too Kellaverre Patriot-raketipatareid. Nad vaatavad meid kui Tema Pühaduse Dollari nihverdajaid – pisisulisid, kes moosivargusega vahele jäädes pühivad suu puhtaks, et kange aktsendiga pobiseda  “nõukomment!”.

Meie reliikvia on vabadus.

Kalle Mälberg