Esmaspäevane EKRE fraktsiooni algatatud arutelu Kagu-Eesti mahajäämuse üle puudutas sealt pärit saadikut Helle-Moonika Helmet sügavalt ja isiklikult.
Helle-Moonika Helme: “Mina olen pärit Lõuna-Eestist. Ja ma tunnen neid inimesi, ma tunnen neid olusid. Ma olen väga kurb, kui ma vaatan, mis minu kodukandis praegu toimub. Seal on olnud juba, toimunud juba tükk aega üks riigi suuremaid kokkutõmbumisi, kui nii võib öelda. Eriti, kui võrrelda seda ülejäänud Eestiga, kus ka asjad ei ole üldse enam korras. Inimesed lahkuvad massiliselt sellest nii ilusast ja ma ütleksin, et ühest Eesti kaunimast piirkonnast.
Võib-olla ma olen subjektiivne, aga Lõuna-Eesti on tõesti üks ilusamaid piirkondi minu arvates. Ja ma tean, et inimesed tegelikult üldse ei taha sealt ära minna. Pigem vastupidi. Inimesed tahaksid, väga tahaksid minna sinna elama, aga kõik need ohumärgid, mis on Lõuna-Eesti kohal praegu üleval, kõik need ohumärgid hoiavad neid tagasi. Sest me teame väga hästi, et kui sul tööd ei ole, tänapäevaseid teenuseid ei ole, koolid lähevad kinni, arstiabi ei ole – ega mujal ka ei ole.
Aga mäletate, kuidas tegelikult Lõuna-Eestist sai alguse üks selline, võib-olla kõige ikoonilisem tervishoiuteenuste kokkutõmbumine üldse, siis kui läks kinni Põlva sünnitusosakond ja kui siis valitsuse, riigi valitsejate poolt jõuti isegi selleni, et hakati rääkima, et aga meie esiemad sünnitasid ju põllu peal kartulivagude vahel, asi teilgi siis seda teha ei ole.
Inimesed muuseas loevadki märke, loevadki märke õhust. Tihtipeale piisab ühest väga väikesest sellisest mentaalsest sisendist ja see toob kaasa terve kaskaadi, nagu doominokivide langemine. Üks asi viib teiseni. Ja lõpuks me olemegi olukorras, kus võime küsida, et kuidas me küll sinna jõudsime. Ja me võime ju kõik need asjad ära seletada, aga kui me teame, et kui inimesed näevad, et riik neist ei hooli mitte ainult suurtes asjades, vaid ka väikestes asjades, siis nad ka ise käituvad vastavalt. Teate ju seda ütlemist, et kuidas küla koerale nõnda koer külale.
Ja me oleme siin täna rääkinud ka kaitsetahtest. Ja ma võin teile öelda, et olles rääkinud Võrumaa inimestega, siis ükskõik, kuidas seda kaitsetahet pusade ja propagandaga üles ei klopi, vahtu ei aja. Siis tegelik olukord, see, mis toimub inimeste südames, see, mis toimub inimeste peades, on kaitsetahte ja ka lõppkokkuvõttes julgeoleku seisukohalt väga-väga kurb. Inimeste kaitsetahe on julgeoleku nurgakivi ja julgeolek on loomulikult oluline.
Aga Võru kandi inimesed, muuseas – kui peaminister veel ei tea, kui kaitseminister veel ei tea, kaitseminister on seal küll kohal käinud episoodiliselt –, Võru kandi inimesed käivad suures osas ringi riigi suhtes, rusikas taskus. Sest just julgeolekule rõhudes on Reformierakonna juhtimisel Lõuna-Eestis aetud asju ülimalt käpardlikult. Inimestest on sõidetud üle, inimeste suveräänsusest ja põhiseaduslikest õigustest on üle sõidetud. Ja see, kuidas Nursipalu harjutusväljakut loodi, no see on sada protsenti näide sellest, kuidas asju teha ei tohi. Ja nüüd jätkatakse täpselt samamoodi ju inimestest ülesõitmist nende tuulikuparkide läbisurumisel.
Nii et see olukord ei ole enam ainult Lõuna-Eesti probleem, see riigikaitsetahe, see riigi toetamine, see on juba muutunud epideemiliseks üle Eesti. Inimesed massiliselt pettuvad oma riigis ja kui inimesed on oma riigis pettunud, siis nad ju ka ei taha seda riiki kaitsta. Väga paljud lähevad ju ära ja see, mida ma peaministri käest küsisin, et kas sellises olukorras, kuhu nad on Eesti riigi ja rahva viinud, on meil siis rohkem julgeolekut või pigem vähem ja kas meil on pigem rohkem kaitsetahet või pigem vähem.
Me teame, kuidas inimesi sunniti oma armsaks saanud kodudest loobuma, perekondade pärandist loobuma, hoolega üles ehitatud kinnisvarast loobuma. Ja juba praegu, just eile oli uudis, kuidas inimesed massiliselt müüvad oma kinnisvara Lõuna-Eestis. Kinnisvara on seal väga palju müüki tulnud, aga noh, kõige selle, mida ma just eelnevalt kirjeldasin, kõige selle tõttu inimesed ei julge sinna enam oma kodu soetada. Ja noh, ma võin siin öelda, et õigesti teevad, sest see kõik ongi väga inimlik. Ise ka ei teeks, ise ka ei ostaks, ise ka võib-olla läheks ära, läheks üldse Eestist ära. Ja see ongi nii kurb.
Ma mäletan, kuidas küüniliselt hurjutati kõiki tookord, kes julgesid nendele suurejoonelistele Nursipalu harjutusväljaku rajamise plaanidele vastu seista. Terve Lõuna-Eesti oli teile lõpuks putinistid ja Kremli käsilased. Aga kes nad selliseks teeb? Kes nad selliseks tegi? Teie ise! Järjekindlalt oma tegevusega. Teie, kes ei hooli inimestest, ei hooli eestlastest, ei hooli oma, meie oma inimeste vajadustest, röövite nad paljaks maksudega, muudate töötuks, rahatuks, lootusetuks. See ei ole riigimehelik. See teie tegevus ei ole üldse enam tegelikult mingisuguse väärika debati alus. Teie tegevus, muuseas, ongi kõige ehtsam Putini rõõm.”