Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Helle-Moonika Helme esitas eile koos arupärimisega haridus- ja teadusminister Liina Kersnale ka kõne kaasavast haridusest.
Helle-Moonika Helme:
Eelmisel sügisel kultuurikomisjoni poolt algatatud olulise riikliku tähtsusega küsimuse arutelul, mis käsitles väga tõsist ja olulist aspekti Eesti koolihariduse jätkusuutlikkuse tagamisel – s.o. õpetajate järelkasvu temaatikat, olin ma ainus, kes puudutas õpetajate ühte suurimat muret, mis paneb nad tihti oma armastatud eriala jätma – see on kaasava hariduse ideoloogia, mis aastatel, kui meie haridussüsteemi reformiti , imporditi võõrsilt suure hurraaga sisse. Jah, see tundus esialgu nii hooliv, inimlik ja edumeelne – pärast nõukogude aega, kus erivajadustega ja puuetega lapsi polnud justkui olemas, neid häbeneti ning nad ei kuulunud tavaelu mõistes normaalsesse maailmapilti, nad olid pagendatud erikoolidesse, neid varjati ülejäänud ühiskonna eest, et nad ei segaks – kõik see arusaam tuli korraga ümber mõtestada.
Kahjuks juhtus algse hea kavatsusega nagu alati, kui midagi tehakse kiirustades, maha kopeerides oludest, kus eeldused ja motivatsioon millegi sisseviimisel oli olnud hoopis teine, kui meil. Ehk siis pikalt mingis suunas arenenud riikides suhteliselt edukalt toiminud süsteem võeti lihtsalt üle ja selle asemel, et vaadata – ehk oleks olnud ka meie enda oludes ja senistes meetodites midagi head ning õiget, millega edasi minna, siis seda ei tehtud, kõik visati üle parda ja astuti ühe sammuga uude maailma, paremasse tulevikku.
Praeguseks me muidugi teame, et õilsate eesmärkide taha peitudes üritati nagu ikka, lahendada ära riigi seisukohalt palju suurem probleem ning põhjus oli proosaline – see põhjus oli väheses rahas ja kokkuhoiuvajaduses. Erikoolide süsteem oli riigile rahaliselt koormav ning hoolivuse sildile lisaks sai kaasava hariduse reformile külge riputada ka kulude optimeerimise aspekti. Exceli tabelile see mõte kahtlemata meeldis – paneme kõik lapsed ühte kooli kokku. Küll nad hakkama saavad! Kui siiani oli latt seatud tugevamate järgi, siis nüüd tuli see seada nõrgemate järgi, mis seal ikka.
Algul ei tundunudki see nii hull. Eks koolides oli natuke suurema järeleaitamisvajadusega lapsi ikka olnud ja kunagine süsteem lubas neid ka klassikursust kordama jätta ja lõpuks said kõik oma lõputunnistused kätte. Õpetajatel oli veel autoriteet ja õpetaja ja õpilase suhe oli meistri ja õpilase suhe. Aga siis kõik vaikselt muutus. Õpetajast sai tasapisi klienditeenindaja ja õpilasest klient. Omavalitsusest koolipidaja, kes opereeris riigi poolt antud pearahaga ja iga pea tuli kooli vastu võtta, et ikka õpetajatele palgaraha oleks või et üldse kooli oleks. Klassidesse tuli vastu võtta kõik lapsed, kes selles piirkonnas koolikohustuse alla käisid. Kuna erilised lapsed ei saanud enam erilistesse koolidesse minna, sest neid koole enam praktiliselt ei olnud ja kontseptsioon nägi ette, et tolerantsi ja sallivuse kasvatamisel on oluline, et kasvav põlvkond peab nägema elu kogu oma mitmekesisuses, siis kaasava hariduse raames pandi õpetajatele tasapisi selga koorem, mida nad ilmselgelt ei olnud mingil hetkel võimelised kandma. Ja nagu ikka – kui midagi on pähe võetud ja mingit rada käima hakatud, siis isegi kui see on osutunud ülejõukäivaks ja isegi valeks, siis jumala eest – maha sellelt teelt ei astu, vigu ei tunnista, teist suunda ei vali, kus sa sellega!
Kui õpetaja ei tule uute ülesannete ja kohustustega toime või ei oska – saadame koolitusele. Kui õpetaja ei saa teatud õpilastega hakkama – palkame lisa tugiisikuid ja abiõpetajaid. Peaasi, et me saaksime kunagi juurutama hakatud ja seadusandlikku ämblikuvõrku mähitud süsteemiga edasi minna. Isegi kui algne kontseptsioon kokkuhoiust on asendumas juba mitu korda suuremate kuludega järjest suureneva vajadusega tavakoolis tugiisikutele, abiõpetajatele, psühholoogidele, logopeedidele – noh, eks kindlameelsus valet rada käia maksabki ja mitte vähe! Hulk ametnikke ja haridusspetsialiste, kes kogu seda süsteemi on aastate jooksul ministeeriumis üles ehitanud – eks nemadki peavad oma olemasolu jätkuvalt õigustama ja leiva lauale saama.
Ja siis ühel ilusal päeval avastama, et meie koolidesse ei ole enam õpetajaid peale tulemas. Või õigemini – neid on. Statistiliselt noori, kes tunnevad oma südames kutsumust ja missiooni omandada õpetajakutse ning minna pedagoogilisele tööle, neid pole sugugi vähemaks jäänud. See mõte – õppida ja minna siis edasi andma oma teadmisi, kannustab jätkuvalt paljusid noori. Ja jumal tänatud! Aga selle asemel, et võimaldada neil noortel särasilmsetel inimestel teha seda, milleks nad on kooli tulnud – õpetada oma ainet, maksimaalselt tulemuslikult, avastavad need noored inimesed, et lisaks peavad nad olema sotsiaaltöötajad, psühholoogid, korrakaitsjad ja teenindajad.
Kui me kohe ses osas midagi ette ei võta, süsteemi ei muuda ja nüri järjekindlusega ikka edasi läheme, siis ma ennustan, et õpetajate järelkasvu meil ei ole ega tule.
Aga lastest ka. Kindlasti on erivajadustega lapsi, keda saab mõistlikult motiveerides tavakoolis igati edukalt õpetada. Kes tulevad toime ja kelle enesehinnang seeläbi ainult tõuseb. Aga paraku on kaasava hariduse üks varjukülgedest, millest ei räägita see, et erilised lapsed vajavad ikkagi turvalist kasvu ja õpikeskkonda. Sunnituna tavakooli kaotavad nad sellegi vähese enesehinnangu ja rõõmsa meele, mis neil muidu on. Lapsed paratamatult võrdlevad endid teistega ja nii kurb kui saa ka pole, tavakoolis nad aduvad siiski täie selgusega, et nad pole nagu teised. Ükskõik kui püüdlikult me ei üritaks neile rääkida, et oled! Nad muutuvad ärevaks, neil on raske, õpetajatel on raske ja ka nende koolikaaslastel on raske, sest omakorda neile ei jätku enam õpetaja tähelepanu.
Senine kaasava hariduse eksperiment tuleks tunnistada suures osas läbikukkunuks, tuleb hakata nägema selles põhjust paljudele tagajärgedele, mida oleme hakanud täiesti valest otsast lahendama ja mis seetõttu ei anna ka mingit lahendust vaid viib meid veelgi suuremasse probleemide sasipuntrasse. Meie lapsed, meie õpetajad ja meie hariduse hea tulevik ootavad seda.