Kui meile sotsiaalkomisjonis seda eelnõud tutvustati, siis rõhutati, et lastekaitsetöötajad on perede sõbrad, kellega toimub tore koostöö, lisaks, et eesmärk pole järelevalvet teha, vaid lapsi aidata. Uhke jutt, aga mida räägib meile tegelikkuses toimuv?
Kuus aastat tagasi raputas kõiki väikese Martini juhtum, kus väike poiss pidi üle ühe aasta elama turvakodus, üksi võõraste inimeste keskel. Selle põhjuseks oli lastekaitsetöötajate pikaajaline ja järjepidev vastuseis lubada poiss oma sugulaste ehk tädi perre kasvama. Tädi oli sellele poisile lähim perering. Poiss oli seal palju viibinud ja see pere oli talle lähedaseks ning omaks saanud. Aga lastekaitsetöötajad ei lubanud teda sinna. Nad hoopis tegutsesid selle nimel, et poiss saaks lapsendatud võõrasse perre.
Kolm aastat tagasi toimus Türil intsident, kus perelepitaja ja lastekaitsetöötaja juuresolekul mindi keset ööd väikelast ema juurest ära võtma. Laps oli hüsteerias, šokis, röökis ja nuttis. See ei takistanud ametnikke seda väikest poissi jõuga oma ema käest ära kiskumast.
Praegu sotsiaalmeedias levib taas juhtum toore jõuga ema käest ära võetud lapsest. Salvestatud heliklipist on kuulda lapse röökimine, nutmine, hüsteeria ja šokk. Ka see on toimunud lastekaitsetöötaja juuresolekul. Laps viidi ema juurest ära turvakodusse võõraste keskele ja seda lastekaitse spetsialisti initsiatiivil. Peale selliseid üliemotsionaalseid üleelamisi peab see väike inimene olema nüüd üksi võõras kohas võõraste keskel, kusjuures tal ei lubata suhelda oma lähedastega ka telefoni teel mitte.
Nende lugude valguses küsin, kus on siin laste huvid, mille eest lastekaitseametnikud peaksid seisma. Needsamad ametnikud, kes peaksid lapsi kaitsma, nende näidete põhjal seda ei tee. Vastupidi, lastekaitsetöötajad on teinud need eelmistes näidetes toodud lapsed emotsionaalselt ja vaimselt katki. On olnud osalised nende traumeerimisel, needsamad, kes paberil kirjutatu kohaselt kaitsevad lapsi ja peaksid olema perede sõbrad ja koostööpartnerid. Reaalsus on see, et paljude perede jaoks lastekaitse ei ole sõber, vaid on vaenlane, perede lõhkuja ja elude hävitaja. Ja selliseid juhtumeid, kus lastekaitse sellisena on käitunud, on palju. Liiga palju.
Selle eelnõu kohaselt läheb kõik justkui paremaks, aga mina pole selles kindel. Oleme eriti viimastel aastatel näinud, kuidas seaduse mõtte kohta räägitakse meile üht, aga praktikas rakendatakse seda risti vastupidiselt. Nii on see viimastel aastatel käinud. Teeb ettevaatlikuks, et selles eelnõus keskendutakse hooldus-, eestkoste- ja lapsendajaperedele, hakatakse neile praegusel suure eelarvekriisi aegadel tasuta teenuseid osutama ning kohalikele omavalitsustele pannakse kohustus samal ajal leida hooldusperesid.
Pole juhuslik, et praktiliselt kõikidele lastega töötavatele kõikvõimalikele valdkondade inimestele, nagu igasugu erinevad õpetajad, noorsootöötajaid, treenerid, tervishoiutöötajad, pannakse kohustus teavitada nii-öelda abivajavast lapsest. Võrgustik ehitatakse üles ja pannakse tööle, kuid puudub kindlus, et seda tehakse õilsate eesmärkide nimel.
Mis on selle eelnõu tegelik eesmärk? Kuidas tagatakse, et lastekaitse ei hakka seda seadusemuudatust praktikas vastupidiselt rakendama? Rakendama veel jultunumalt mitte laste kaitseks, vaid hoopis nende traumeerimiseks, et nad oma vanematest eraldada ning siis kasuperre või lapsendamisele anda, panna võõraste juurde, seda tihti otsitud põhjustel.
Tegelike abi ja kaitset vajavate lastega lastekaitsjad millegipärast ei paista tahtvat tegeleda. Seletuskirjas on kirjas, et eelnõuga muudetakse ka karistusseadustikku, mille kohaselt saab Sotsiaalkindlustusamet isiku taotluse ümber hinnata isiku suhtes kehtiva lastega töötamise piirangu ja teatud tingimustel piirangu kehtetuks tunnistada, näiteks kui isiku poolt kunagi toimepandud tegu ei ole enam karistatav. Keda siin silmas on peetud, kas pedofiilia normaliseerimist või pedofiilide kaitsmist? Muud minul pähe ei tule ja komisjonis ma sellele vastust Sotsiaalministeeriumi töötajalt ei saanud, ei saanud ka näiteid. Kes on need isikud ja milles täpsemalt karistatud, kelle puhul Sotsiaalkindlustusamet saab õiguse tühistada lastega töötamise piirangu? Me ei tea seda, peale pedofiilide ei tule keegi meelde.
Ja lõpuks, kes vastutab, kui kirja pandud sõnad ja teod ei ühti? Nagu meie riigis juba tavaks on saanud, mitte keegi ei vastuta. Ja seetõttu ei saa Eesti Konservatiivne Rahvaerakond seda eelnõu toetada ja teeb ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada.
Kert Kingo, riigikogu liige (EKRE)