Jõhvist pärit EKRE Soome osakonna aktiivne liige Heli Press tegeleb Tamperes klaasikunstiga ning igatseb kodumaale tagasi, kuigi vaatab praegu Eestit toimuvat kurva pilguga, sest siin toimub sõna otseses mõttes Eesti kui rahvusriigi lõhkumine. Helil on põhiseadus otsast lõpuni läbi loetud ja isegi välja prinditud.
Heli Press: „Olen mõelnud juba pikemat aega, et miks Eesti on nii kurvas seisus, miks inimesed on üksteise peale vihased, miks me omavahel läbi ei saa, miks me ei saa naabritega läbi, miks meil on kõigi asjadega halvasti. Miks meil rahvana ei ole vaimsust, miks ei ole enam elurõõmu? On ju raskemaid aegu, on kergemaid, on väga häid aegu, aga läbi kõigi nende aegade peaks olema midagi, mis meid rahvana seob. Oleme nii nutikad, targad ja arvult pisikese rahvana väga potentsiaalsed inimesed tegema suuri asju maailmas – muusikas, spordis, kunstis –, meil on väga suur potentsiaal ja me võime väga palju asju korda saada, aga…“
Ta toob välja kolm põhjust, kuidas riik saaks normaalselt toimida, areneda ja õitseda. Üks ongi seesama põhiseadus, mis seob inimesi ja millest tuleb kinni pidada riigi kõige kõrgemal astmel.
Teiseks on loodus meie ümber – meie ilus Eestimaa loodus peab olema kaitstud rohepöörde – tuulikute, päikeseparkide ja muu hulluse – eest. Looduskaitse olgu mõistlikkuse piirides.
Kolmandaks on tähtis, et inimestel oleks südametunnistus, sest kui sul on südametunniostus, siis oled sa aus nii iseenda kui ka Jumala ees.
„Niisiis selleks, et riik saaks paremaks, on vaja hakata lõpuks põhiseaduse järgi elama, normaalselt loodust hoida ja ka südametunnistus tuleb üles leida, siis jäävad paljud jamad ära,“ ütleb Heli.
Kuigi ta on aastaid elanud Soomes, peab Heli Eestit ikka oma kodumaaks ning käib siin sageli. Teda tõmbab ka päriselt koju. „Kui leian endale väga hea tegevuse, olen mõelnud kunstikooli õpetajaametit või teen väikese kunstikooli…,“ unistab tegus klaasikunstnik.
„Olen ikka see eestlane, kes ei kannata pikalt välismaal olla. Eesti on mu kodu, minu sünnikoht, Eesti on mu armastus,“ õhkab ta. „Muidugi ma tahan tagasi, ma ei ole kunagi ära tahtnudki, aga noh, olukord oli selline, et tuli lihtsalt minna, et pere kokku jääks. Mina ei tulnud Soome tööle ega siia nii-öelda raha taga ajama.“
Heli Press on lõpetanud Eesti kunstiülikooli 1995. aastal ning tegeleb aktiivselt klaasikunstiga. Tema tööd on mitmel pool näitustel üleval, ka Eestis. Tamperes on kunstnikel ühes ärklikorrusel oma stuudio.
Enne Soome minekut tegi ta Eestis 15 aastat sisekujunduste vitraaže. Klaas on tema põhitegevusala ka Soomes.
Võrreldes elu Eestis ja Soomes, meeldib Helile siiski näha positiivset. On palju erinevusi, kuid on ka sarnast – oleme ju mõlemad põhjamaa rahvad. „Kui soomlane ja eestlane kokku saavad, siis ei ole mingi probleem, et nad üksteisest aru ei saa,“ arutleb Heli, „rääkides iseloomust või temperamendist, siis eestlane on selline äkilisem – no väga suur isiksus tahab olla, väga tark ja isemeelne ja nutikas, ma ütleksin, aga soomlane on rahulikum. Ta tahab kindlaid lihtsaid suhteid, asjade üle pikalt järele mõelda.“
Helil on kahju, et kuigi eestlastel kui väikerahval on omavahel vaimne side, on meid väliselt tülli aetud, side on lõhutud.
EKRE juurde tõi ta tee siis, kui algas maski- ja süstiterror, see oli tema sõnul lihtsalt kohtutav, mis peale suruti: „Kuidas saab keegi sekkuda minu ellu, mida mina endaga teen või ei tee, see on nii absurdne tegelikult. Ja seda kõike said nad teha ainult sellepärast, et sisendati hirmu.“
Soomes näiteks maskikohustust ei olnud ja ka vaktsineerimine oli vabatahtlik.
Ta jätkab: „Minu isa ütles alati, et kõige tähtsam on lipp. Ma ei tea, mis värvi ausalt öeldes meie lipp nüüd on?“ Tema klaasikunstis on palju sinimustvalgeid toone. Isegi EKRE rukkilillelogoga küünlajalgu on ta teinud. „EKRE-l on ju kõige ilusam logo üldse!“
Lõpetuseks lööb Heli lahti juhuslikult ette jäänud paragrahvi meie põhiseadusest, mille ta välja on printinud: „No näed, tuligi paragrahv viiskümmend kuus – kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu. Punkt üks Riigikogu valimisega, punkt kaks rahvahääletusega.“
Ta lisab: „Ja nüüd võiks teha rahvahääletuse ja küsida, kas me sellist Eestit tahtsime. Kas me tahtsimegi sellist Eestit?“
