EKRE esimees Martin Helme kõneles riigikogu kõnetoolis läinud nädlala sellest, et parlament on kolme erinevat eelnõu sel sügisel saalis menetlenud, mis on suurusjärgus 10 miljonit ja mis mõeldud ühel või teisel moel Ukrainale. Samal ajal ei leia valitsus 8 miljonit, et õpetajate streiki ära hoida, ei leia raha, et toetada lastega peresid, ei leita raha, et lükata teid lahti. Ja nüüd tahetakse ära võtta lastega peredelt emapalga kuusid.
Martin Helme: “Mitte millekski meil mitte kunagi raha ei ole, mitte millekski, ei ole omavalitsustele raha, ei ole lastega peredele raha, ei ole õpetajatele raha. Aga näe, sellel sügisel oleme 30 miljonit eurot leidnud raha, mida meil ei ole, nagu meile räägivad kogu aeg rahandusminister ja peaminister. Kui raha ei ole, siis ju ei saa raha anda.
Eraldi tuleks muidugi veel selle jutuga, millega meile seda kõike müüakse. Oleme andnud laenu Kreekale, pidime sealt pealt teenima. Noh, aga siis otsustasime, et tegelikult ei teeni, et me kingime need intressitulud lihtsalt ära. Oleme andnud laenu ka Ukrainale, pidime sealt pealt ka intressitulu teenima, aga siis otsustasime, et me ei tahagi seda intressitulu, me jätame selle välja võtmata. See jutt, mida meile räägitakse, et ärge muretsege, me saame selle raha tagasi ja teenime sealt võib-olla isegi tulu, ei ole pärast kunagi päriselt nii läinud.
Minister siin korduvalt ütles, et kui Ukraina võidab, ta maksab selle raha tagasi. Loomulikult me kõik soovime, et Ukraina võidaks sõja, loomulikult me kõik soovime, et ta saaks oma territooriumid tagasi. Kõik me teame, kui tähtis see on. Aga tundub, et lootust ei ole. Praegune seis on seal palju keerulisem, kui meie meedia või meie poliitikud tahaksid tunnistada. Ja see “kui” on väga suur küsimärk.
Aga isegi kui Ukraina võidab sõja, siis pole meil ju mingit kindlust, et ta on võimeline midagigi oma võlgadest tagasi maksma. See riik on ju täiesti purustatud, see on maatasa pommitatud, energiasüsteemid, taristu on maatasa pommitatud, 10 miljonit inimest on ära läinud, pool miljonit inimest on ära tapetud. 66. aastani me peame uskuma, et ta on võimeline oma laenukohustusi ja igasuguseid muid finantskohustusi täitma. No ei usu ju. See ei ole usu küsimus tegelikult, see on riskide hindamise küsimus. Neid riske ei ole tegelikult adekvaatselt hinnatud. Meie leiame, täiesti selgelt leiame, et kõigepealt tuleb omade eest hoolitseda, ja kui siis jääb raha üle ja võimalusi üle, siis hoolitseme võõraste eest.
Omade eest tänane valitsus ei hoolitse, Eesti inimeste eest tänane valitsus ei hoolitse. Virutab aga uue kirvega, iga päev mingi uue kirve selga, maksutõusudega ja mingite kärbetega. Aga näe, iga mõne kuu tagant leiab 10 miljonit tagataskust võõrastele anda. Me põhimõtteliselt ei ole nõus selle lähenemisega.”