Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juht Martin Helme on veendunud, et oodatust kehvema valimistulemuse põhjuseid tuleb otsida e-hääletusest, mitte EKRE kampaaniasõnumitest või organisatsioonilisest tööst. Need, kes oma erakonda avalikult kritiseerivad, on Helme hinnangul pettunud isiklikus tulemuses ja neile ta parteis kohta ei näe.
Valimiste lähenedes, siis, kui erakond pidanuks olema kõige ühtsem, oli teil rekordarv lahkujaid. Jaanuarist märtsini läks ära 250 liiget. Seda on oluliselt rohkem kui seni. Kas te oskate sõrme peale panna, milles asi?
Ei oska. Aga kui meil aasta alguses oli 10 000 piiri peal liikmeid, siis nüüd hakkab see lähenema 10 150 piiri peale. Nii suures organisatsioonis inimesi tuleb ja läheb kogu aeg. Saldo on positiivne, nii et ma mingisugust murekohta ei näe.
Postimehes välja toodud lahkujate seas on ka päris sõnakaid ja nimekaid liikmeid, eriti noori. Nemad kurdavad muuhulgas, et EKRE-s on keeruline n-ö sõna vastu öelda. Kuidas teie tunnete, kas liikmed julgevad teie otsuseid ja valikuid erakonna sees kritiseerida? Ja kas te peate oluliseks, et nad julgeks seda teha?
Ma Postimehe kohta ütleks, et liberaalne-globalistlik propagandaväljaanne, mis tegeleb siin narratiiviloomega, on püsti pannud järjekordse sopaka. Mul ei ole selle sisu kohta midagi kommenteerida.
Ma laiemalt ütlen, et olen olnud poliitikas 20 aastat ja poliitika tõmbab ebaproportsionaalselt palju ligi sotsiopaate. Ehk inimesi, kellel on ebaadekvaatne enesehinnang, ettekujutus, et nad on targemad, kui nad tegelikult on ja nad oskavad rohkem, kui nad tegelikult oskavad ja nad peavad saama rohkem kui teised inimesed. Eks siis selliseid inimesi kasutatakse ära ka tihtilugu nende enda ambitsioonikuses.
Ma selle Postimehe juhtkirja soovituse kohta ütleks niimoodi, et Postimees soovitab meil hakata Vabaerakonnaks ehk siis loobuda kõikidest päriskonservatiivsetest ja pärisrahvuslikest seisukohtadest ja aeg-ajalt teha mõni konservatiivne häälitsus ja konservatiivne liigutus, aga olla nõus globalistlike võikustega, alates rohepöördest lõpetades homopöördega ja lõpetades Euroopa Liidu föderaliseerumisega.
Kui sinu poliitilised vastased, ja Postimees selgelt positsioneerub meie vastaseks, oma juhtkirja tasandil vähemalt, annavad sulle hüva nõu, milliseks hakata, siis ma tean täpselt, milliseks mitte hakata.
Aga ikkagi, kas te peate oluliseks, et erakonna sees oleks inimestel julgust juhile öelda, et me lähme valet rada?
Seda julgust ei pärsita kuidagi. Erakonna sees on meil väga elav arutelu, ma võin teile seda kinnitada. Mida ma pean aga väga tähtsaks ja milles ma rangelt näpuga järge ajan, on see, et erakonnasisesed arutelud on erakonnasisesed arutelud. Neid ei lapata Facebookis või vaenuliku meedia veergudel. Ja kui selle vastu eksitakse, siis lähevad teed lahku.
Nädalavahetusel toimus Türil volikogu, kus erakond rõhutas üle, et oodatust kehvema valimistulemuse taga oli e-hääletus. Kas ainult sellele mõttele toetumine, et erakond tegi kõik õigesti, aga välismõjud tegid halva tulemuse, kas see aitab erakonda edasi? Kas see aitab järgmisel korral paremat tulemust saavutada?
See on muide üks kõige olulisemaid küsimusi, et kui me ei lahenda ära seda, et Eestis on võimalik valimisi võltsida, siis mida me üldse nendest järgmistest kordadest tahame. Kui me jätkuvalt peidame pea liiva alla ja võtame omaks selle, mida meie ideoloogilised vastased meile ette kirjutavad, et ütlesite seda valesti ja tegite seda valesti ja hakake nüüd endal kätt maha närima sellepärast, ja kui me jätame kõrvale asjaolu, et tegelikult ei olnud Eestis valimised ausad, siis mis mõttega me üldse mingeid kampaaniaid planeerime järgmiseks korraks.
Nii et see on keskne küsimus. Loomulikult oleme arutanud ja oleme ka tuvastanud asju, mida saame järgmine kord paremini teha, teemasid, mida saame paremini fokuseerida, viise, kuidas oma raha efektiivsemalt kasutada. Seda kõike me oleme arutanud ja tuvastanud.
Aga põhiküsimus on see, kuidas tagada, et Eestis päriselt on demokraatlikud valimised. Kui me seda ära ei lahenda, siis ei ole meil muudel teemadel mõtet oma oma aega ja oma raha raisata.
Kas te seadsite ka mingisuguse teekaardi, kuidas siis nelja aastaga opositsioonis seda ära lahendada?
Eks see teekaart on meil töös. Meil on kindlasti terve hulk häid mõtteid, mida me saame teha parlamendis, mida me saame ära teha avaliku arvamusega, mida me saame ära teha oma organisatsiooniga. Ega ma meie sõjaplaani avalikult ei kommunikeeri.
Peeter Ernits rääkis EKRE volikogu ajal muuhulgas: “Meie sõnumid olid kohati piinlikud, ma pidin korduvalt vastama inimeste küsimusele, et kas te olete terve mõistuse juures. Aga see on igal pool. Kes teeb, see eksib, aga õige oleks seda ka tunnistada.” Kas olete Ernitsaga päri, et vigu sai tehtud? Ja kui me nüüd nende e-valimiste kõrvale võtame veel mõne teema, siis kus EKRE oleks võinud teha valimistel või kampaania ajal paremini?
Ei, ma ei ole loomulikult Peeter Ernitsa jutuga päri. Minu meelest kostub sealt ikkagi sellist kaotusevalu, et ta ei saanud riigikogusse tagasi. Ja ei ole minu meelest mõistlik käia niimoodi hädaldamas meedias.
Aga ma tulen tagasi baasnumbrite juurde. Kuni paberhääled olid loetud, olime pika puuga kõige populaarsem erakond – 28 kohta riigikogus. Enne valimisi suurendati valijaskonda üheksa protsenti. Kõik nad hääletasid e-häältega ja kõik nad hääletasid Eesti 200 ja Reformierakonda.
Hakata arutama selle üle, et mis meie sõnumites viga oli… Meie sõnumitel ei olnud mitte midagi viga. Sellest ongi väga oluline aru saada. Meie sõnumid kõnetasid inimesi. Meie sõnumid olid populaarsed enne valimisi ja on populaarsed praegu.
Kagu-Eestis üle tuhande hääle kogunud ja siis erakonnast lahkunud Helen Rebane kirjeldas Postimele oma kampaaniatöö kogemusi. “Üks lause, mida toodi palju esile, oli see, mida Mart Helme ütles Riigikogus, et Ukraina kohe langeb, Venemaa kohe võidab. Kuna me oleme ainus erakond, kes päriselt sinna busse on saatnud erakonna raha eest, siis miks me ei keskendunud sellele?” Veel häiris inimesi tema sõnul avalik tüli kaitseväega. Kas kohati läks sihik paigast ära? Ma saan sellest kriitikast aru, et konflikti mindi kohtades, kus oleks saanud neid samu sõnumeid kuidagi teisiti esitada.
No ma ei tea, mis Rebane seda siis valijatele ei seletanud rohkem, et me saatsime busse. Mina ei hakka kommenteerima inimese musta pesu pesemist leheveergudel, kelle igast lausest paistab välja see, et ta on vihane, et ta ei saanud riigikogusse. Pole mõtet lihtsalt.
Mäletatavasti oli ka Keskerakond varem e-valimiste suhtes kriitiline. Tanel Kiik rääkis paar nädalat tagasi, et nüüd peab Keskerakond hakkama e-valimisi tutvustama. Et ka vanemad inimesed järgmine kord, kui valimispäeval vihma sajab, Keskerakonna poolt hääletamata ei jätaks. Tema pakkus välja, et kui erakond ütleb pidevalt, et e-valimised on väga halvad, siis tõenäoliselt see erakond e-hääli ei saa. Kas see arutluskäik tundub loogiline?
Tanel Kiik on täpselt omaks võtnud selle, mida siis juhtkiri soovitab, et heitke pikali ja olge vait, kui teid pekstakse. Kuhu Keskerakond sellise taktikaga jõudnud on, näeme valimistulemustest. Meie ei kavatse hakata reklaamimeheks valimissüsteemile, mis on taganud kakskümmend aastat järjest ühe erakonna võimulpüsimise.
Keskerakonna fraktsiooni juhtiv Kiik rääkis ka, et Keskerakond on juhtiv opositsioonierakond. Et neil on riigikogu aseesimehe koht ja et Keskerakonnal on sisukam töö. Kuidas mõõta, kes on juhtiv opositsioonierakond?
Eks seda hindab avalikkus peamiselt, et kui juhtiv või mittejuhtiv keegi on. Mina ei tee mingisuguseid võistlusi sel teemal, kes on rohkem eelnõusid pannud menetlusse või kes on ennast rohkem kuulutanud millekski. Meil on väga selge maailmavaade, mille eest me seisame. Meil on väga selged sõnumid valijatele. Meie sõnumid ei muutunud pärast valimisi.
Vastupidi. Me kavatseme fokuseerida sellele, et me lähme tagasi nii-öelda juurte juurde. Me jätkuvalt keskendume normaalse perekonna kaitsmisele, laste kaitsmisele. Me keskendume immigratsioonivastasusele, me keskendume majanduskasvule ja Eesti inimeste jõukusele. Need on teemad, kus me kavatseme igal võimalikul viisil tänasele valitsusele vastupanu osutada. Meid ikkagi inspireerib ja tõukab tagant soov takistada tänasel valitsusel Eestit hävitada.
EKRE teatas ka volikogus, et te plaanite riigikogu kodu- ja töökorra seaduse piires takistada valitsuse kavandatavat “maksutõusude, vihakõne ja homoabielude seadustamist, lastetoetuste vähendamist ning muude ühiskonda, inimeste toimetulekut ja Eesti majandust kahjustada eelnõude vastuvõtmist”. Kas te olete kodu- ja töökorrast leidnud mõne sellise viisi, mida me veel kohanud ei ole. Sest mulle näib, et kõik senised viisid on pisut ammendunud.
Ikka oleme leidnud ja eks neist varsti saab siis teada ka, mida me teeme ja kuidas me teeme. Ja eks seda kodukorda on loetud nii- ja naapidi. Tähtis on ka, et see, mis me teeme riigikogu saalis, resoneerub avalikkuses, et sellele tuleb taha ka avalikkuse toetus või vähemalt arvestatava osa avalikkuse toetus. Need asjad tuleb kokku siduda.
Poliitikas on ikkagi selline nähtamatu asi, milleks on avalik arvamus. Ja kui valitsuse vastased meeleolud on väga ägedad, siis sõltumata sellest, et sul parlamendisaalis on hääled koos, siis tegelikult on asju palju raskem teha. Ja seda avalikku vastuseisu tänase valitsuse hävituspoliitikale kavatseme samuti mobiliseerida.
Kas te plaanite punti lüüa Keskerakonna neljapäevaste meeleavaldustega Toompeal?
Kindlasti me teeme oma aktsioonid. Need omavahel kindlasti on toetavad, aga nendel on oma tegevusplaan, meil on oma tegevusplaan.
Tanel Kiik ütles, et tema obstruktsiooni ei toeta, sest siis seob valitsus eelnõud oma usaldusega ja siis libisevad need riigikogust läbi veel palju kiiremini. Lõpuks kannatab arutelu, õigemini ei panda seda opositsiooni üldse tähelegi. Kuidas selle vastu saada?
Esimene lugemine on ikka, arutelu on seal ka. Ja saab siis näha, kus see murdumispunkt Eestis on. Kui valitsus hakkab kõiki eelnõusid siduma usaldushääletusega, siis varem või hiljem see usaldus tegelikult enam ei vea välja. Sellel tegevusel on omad riskid kindlasti.
Aga on teil mingisugune viis, kuidas asi senisest tõhusamalt seisma panna?
Tõhusam tähendab seda, et me suudame mingit eelnõu täielikult ära blokeerida. Eks me näeme, sest tänane taktika valitsusel on ju väga selge. Kõik kõige jälgimad seadused tuuakse meile riigikogusse kohe, kui ei ole veel isegi ühtegi muud eelnõu seal tiirlemas, millega ka aega võita.
Riigikogu töölaud on täiesti tühi. Meile pannakse sinna lasterikastelt peredelt raha äravõtmine, maksutõusud, homoabielud, vihakõne seadus ehk tsensuuri seadus. Ja see tähendab, et me peame siis nende väheste eelnõude piires takistust tegema.
Ja muuhulgas arvestama sellega, et ainult esimestel lugemistel saab seda takistust teha, sest valitsus on meile selgelt öelnud, et ta kavatseb üle rullida. Ma veel kord ütlen, sellel kindlasti on väga suured riskid üleüldise ühiskondliku meelsuse, poliitilise temperatuuri ja valitsemisvõimekuse suhtes. Mina arvan, et sellise käitumisega muutub Eesti varsti valitsemisvõimetuks.
Allikas: Vikerraadio saade “Uudis+”