Normaalsel, mõistlikul inimesel vajuvad 2023. aasta valimisdebattidel kõlavat Kaja Kallase juttu kuulates käed jõuetult külgedele ning organismi valdab ebatervislik, homeeriline naer.
On keeruline uskuda, et ükski inimene – saati riigi peaminister – võiks kokku luuletada säärasel hulgal rumalusi ja jampsi. Valimisdebati kuulamine on justkui raudtee tõkkepuu taga seismine – valed, demagoogia, alusetud süüdistused ja inkrimineeringud, õlgmehikesed ja punased heeringad, valedihhotoomiad ja truismid jooksevad lõputus rivis nagu kaubarongi vagunid.
Kõige hullem on see, et meedias ei järgne sellele kriitilist piuksugi. Vastupidi – sõltumatud eksperdid Soonvald, Saarts või mõni faktikontrolörist noor kiidavad, et Kallase võitis debati, kuna tema jutt “sisaldas argumente”.
Kõik see ei püstita küsimusi ajakirjanduse kohta – neil küsimustel on juba ammu vastused. Küll aga püstitab see küsimuse valimiste endi kohta. Kui valimistel puudub sisuline sisu, sisulised poliitilised valikud jäävad käsitlemata ning ainsaks valimisteemaks kujuneb oma oponentide ründamine koos pooldajatest ajakirjanikega – siis milles seisneb demokraatia? Milles seisneb valik? Millega on üleüldse tegu?
Igatahes mitte demokraatlike valimistega. Selline poliitiline kultuur on läinud liiga kaugele. Demokraatlikud valimised on muudetud ususõjaks. Selline poliitkultuur on ohtlik Eesti iseseisvusele.
Saates räägitakse Varro Vooglaiule määratud trahvi tühistamisest ning Vooglaiust kui fenomenist Eesti poliitmaastikul; kuidas on pidanud ajaproovile vastu EPL-i möödunud aasta fakti(kon)trollid?; eelvaade järgmisele EKRE-vastasele Ekspress Grupi rünnakule – ohvriks Leo Kunnas ja Martin Helme; analüüsitakse Kaja Kallase väiteid Vikerraadio “valimisdebatis”.
Saate tootis Vabariik Meedia.