Nagu juba tavapäraseks saanud, nii on ka Narva tankiga: EKRE rääkis sellest juba ammu, teised jõuavad lohisedes alles hulk aega hiljem järele.
Täna räägivad kõik tõsimeeli sellest, kuidas Narva jõe ääres asuv Vene sümboolikaga tank, tuleb ära koristada. Kui olukord hakkab vaikselt aga kindlameelselt seal kontrolli alt väljuma, sest provokaatorid ei maga, leiab peaminister Kaja Kallas ühtäkki, et sellega on kiire, välisminister Urmas Reinsalu räägib, et kuu ajaga olgu kadunud, president Alar Karis leiab äkitsi, et see ei sobi avalikku ruumi, isegi Jüri Ratas leiab, et selle koht on muuseumis jne jne.
Vene agressiooni algusest on möödas juba peaaegu pool aastat. Ja nüüd märgati, et meid sihib Narva jõe ääres punaseid viisnurki kandev tank.
Uued Uudised juhtis juba märtsi alguses sellele teemale tähelepanu: “Samal ajal kui Venemaa kaup lettidelt ära korjatakse, Vene filme ei näidata ja Vene sportlastega kohtumisi ei peeta, seisavad meie punamonumendid vankumatult püsti. Öeldakse kindlasti, et see on delikaatne teema, et kes “pronksiööd” ei mäleta, kuid kuidagi ähvardavalt sümboolne ja vastuoluline on näha Narva jõe ääres punase viisnurgaga Vene tanki, mille toru on Eestimaa poole suunatud.”
Üle kolme kuu tagasi, kui Riigikogu võttis vastu seaduse, mille järgi on kuritegu eksponeerida agressiooniaktiga seotud sümboleid, läks EKRE saadik Anti Poolamets Riigikogus pulti ja ütles üheselt: „Võtkem endale julgus Narva tank maha võtta!“
Ta juhtis tähelepanu sellele, et deklaratiivsusest on vähe – ära koristada tuleb kogu okupatsioonisümboolika. “Kui Palamusel oli pool rehkendust juba kõva sõna, siis siin tuleb vaevalt veerand rehkendust ära. Venemaal on teada-tunda lugu, mis on seotud Potjomkini küla ehitamisega. Ja mulle tundub, et siin on ka paraku jäädud veerand rehkenduse ja Potjomkini küla ehitamise peale, et teeme ühe eelnõu, mis tegeleb ühe tähtpäevaga. Kui Lätis öeldi, et 9. maid ei tähistata üldse ja kogu lugu, siis siin ma kuulen heietusi, noh, tähistame kuidagi poole vinnaga, aga tähistame ikka. Loomulikult on kohal ka Yana Toom ja Oudeki Loone oma oksakestega. Võib-olla tagaväravast pimedal ajal hiilib ka Kõlvart kohale oksakestega. Ja siis me võitleme ja võitleme, siis me ajame rinna kummi ja muudkui võitleme, et äkki saab ühe kõlli meediasse. Aga kui räägime sellest, et võtame Narva tanki ka maha – oi, see ei häiri kedagi, no mis, las ta olla. Las pruutpaarid käivad ja õitsevad, las nad olla uhked. Las nad olla uhked vallutussümbolite üle. Mitte ühelgi arutelul spetsialistidega ei olnud neil julgust öelda, et jah, see kehtib ka ajalooliste sümbolite kohta. Ei olnud. Sellepärast me andsime sisse otsuse eelnõu, kus me tegeleme nendega, mis meid on kogu aeg häirinud, mitte ühe-kahe kuu eelnõu. Vaat seda ei ole julgust teha. Viiks selle tanki muuseumisse, hakkaks neid sõjasümboleid kõrvaldama. Ei ole seda julgust teha. Sellepärast meie kutsume kõiki toetama meie otsuse eelnõu, kus me viskame need välja, minema, mis on meie avaliku ruumi reostanud juba väga kaua. Aga te ei julge julge. Te ei julge ju teha seda, ei tule kaasa sellega. Sest Kõlvart ja Toom tahavad hiilida Kaitseväe kalmistule. Ma lähen järgmine päev, ütles Toom. Kui tal ei ole seda Georgi lindikest siin, siis on tal see südames. Keskerakonna nuhtlus on see, et ühes erakonna otsas lehvitatakse sinimustvalget, aga teises erakonna otsas lehvitatakse Georgi linti. Julgege siis see tank ära viia! Meie tahame, et teie ka ikka sinimustvalget lehvitaksite ja Toomi Georgi lindikesega saadaksite järele mõtlema. Ühe kuu või kahe kuu seadust teha – kas sellest on kasu? Põhimõte on ju õige. Põhimõte on õige, aga me näeme neid häirivaid juhtumeid. Aga küsimus on selles, kas me julgeme rohkem. Mida me suutsime teha, mida politsei on juba suutnud teha? Ta on need Z-i mehed avaliku korra rikkumise eest pannud juba vastutama. See on väga hea. Seal oli tahtlus, seal oli häirimine – see kodanik, kes Z-i joonistas põgenike nina all akna peale. See sai ära tehtud. On veel üks paragrahv nimega “Sõjapropaganda”. Seda tuleks päriselt rakendada. Päriselt! Sõjapropagandat tehakse ja sellesama loogika alusel sai Vene kanalid ära keelata, sest meie karistusseadustikus on sõjapropaganda keelatud. Agressiivse sõja propaganda, mis on rahvusvahelise õiguse vastane. Seega palun edasi töötada teemaga. Meie oleme konstruktiivsed, paneme ka ajalooliste mälestusmärkide teema sinna sisse. Arutame selle läbi. Ka ajalooliste mälestusmärkide juures on keerulisemaid teemasid, nagu sõjahauad. Aga on selliseid monumente nagu seesama sümboolne Narva tank, millega ei ole mõtet oodata. Mina loodan, et Kaitseministeerium sel aastal ei vii pronkssõdurile pärga. Olen seda juba aastaid oodanud. Vahel tundub, et kas see on üldse Eesti Kaitseministeerium, kes sellist asja teeb. Häbi on olnud. Aga nüüd siis, kui on aastaid varem tegeldud Venemaaga, viisavabaduse probleemiga – kõik neli erakonda siin saalis tegelesid sellega usinalt –, sel ajal, kui Mart Helme ja Leo Kunnas rääkisid uue sõja ohust, käidi kraabiti Vene saatkonna ust ja räägiti viisavabadusest Venemaaga. Et ikka saaks GRU agente rohkem sisse marssida iga ilmaga. Vaat selles on erinevus, kas võtta asja ainult Potjomkini küla pärast või võtta tõsiselt ja võtta nii, et asi oleks tehtud pikaks ajaks. Igal juhul okupatsioonimonumendid on kõige kuumem teema, tegelikult, sest igal aastal provotseeritakse nende juures. Ja mitte 2007, vaid ammu enne. Liidame selle sinna juurde, siis me toetame seda seadust täies mahus.”