16. veebruaril jõudis uudistesse teave, et Reformierakonna saadik Marko Mihkelson on sotsiaalmeedias teinud postituse, millega nõuab, et Riigikogu esimees Henn Põlluaas tuleks tema ametist tagasi kutsuda, kuna ta eirab Venemaale territoriaalseid nõudmisi esitades parlamendi seisukohta ja ohustab Eesti julgeolekut. Marko Mihkelson märgib, et Riigikogu esimees ei saa rääkida Venemaale territoriaalsete nõudmiste esitamisest, sest Riigikogu pole talle sellist volitust andnud.
Mida sellest avaldusest arvata? Isiklikult minul tekib küll küsimus, kelle huvides Marko Mihkelson parlamendiliikmena tegelikult tegutseb. Arvan, et asjas puudub vaidlus, et põhiseaduse § 122 järgi on Eesti maismaapiir määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga. Täpselt samas sõnastuses on eelmärgitud kirjas muide ka riigipiiri seaduse §-s 2 lõikes 2. Samuti arvan, et asjas puudub vaidlus ka selles osas, et osa maismaast, mis on määratletud Tartu rahulepinguga, on hetkel Venemaa valduses. Seega parlamendi seisukoht, millele Mihkelson oma postituses viitab, on olematu ning kahvatub Eesti Vabariigi põhiseaduse ees.
Tulenevalt eeltoodust ei näe ma küll ühtegi põhjust, et Riigikogu esimees Henn Põlluaas oleks teinud midagi seadusevastast või ohustanud Eesti julgeolekut. Teatavasti on Eesti iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik ning siin peaks olema igal tasandil – ka kõige kõrgemal tasandil – õigus rääkida asjadest, mis eestlaste südameid murelikuks teevad. Kui me seda enam ei tee või seda teha ei julge või ei tohi teha, ei ole me enam iseseisev riik, väärides vaid ajaloost tuntud liiduvabariigi staatust.
Küll aga näen ma selles postituses hoopis teist probleemi. Nimelt sätestab karistusseadustik § 232 kuriteokoosseisu, millel on lühike pealkiri: “Riigireetmine”. Teatavasti hõlmab selle koosseisu alternatiiv muuhulgas kuriteona välisvaenlase abistamist Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses. Kusjuures subjektiivsest küljest ei pea teo toimepanijal endal olema riigivastase tegevuse osas kavatsetust, küll aga peab tahtlust vähemalt kaudse tahtluse tasandil hõlmama asjaolu, et abistatav isik on välisvaenlane, kelle tegevus on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu.
Lähtudes eeltoodust on minu hinnangul Marko Mihkelsoni tegevuses karistusseadustiku § 232 kuriteo tunnused, mida ma paluksin õiguskaitseorganitel ka kontrollida, sest tema sotsiaalmeedia postitusest teostatud agitatsioon, et Eesti loobuks oma territoriaalsest terviklikkuse nõudest, kusjuures seda tehakse ka parlamendiliikme tasandilt, ning millega kaasneb ka nõue kutsuda alusetult tagasi Riigikogu esimees Henn Põlluaas. Kui see ei ole, siis on see ilmne oht Eesti Vabariigi nii sisemisele kui ka välisele julgeolekule.
Kalle Grünthal
Riigikogu liige (EKRE)