Kolmapäeval käis Riigikogus esinemas Riigikontrolli esimees Janar Holm ja EKRE saadikutel jätkus talle palju küsimusi ning soovitusi.
Varro Vooglaid: “Mul oli hiljuti ühe pikaajalise kogemusega koalitsioonisaadikuga selline neljasilmavestlus, kus ta tunnistas ka mulle, et tõepoolest, ta teab, et paljude koalitsioonisaadikute arvates samamoodi see tegevuspõhine riigieelarvestamine on eksperimendina läbi kukkunud ja sellest tuleks loobuda, aga kuna sellesse on nii palju investeeritud aega, energiat ja muid ressursse, siis keegi nagu ei taha seda tunnistada. Selles mõttes ollakse nagu surnud seisus. Võib-olla peaks ka selles suunas mõtlema, kuidas lihtsalt ehitada sellist kuldset teed taganemiseks, mis võib olla ehk üheks peamiseks takistuseks.
Aga mis puudutab raha puuduolemist, siis mul on hea meel, et te osutasite sellele põhiprobleemile, et sageli ongi sõnade ja reaalsuse vahel niivõrd suur lahknevus. Ma ise olen ka seda siin väga tihti tähele pannud ja selline ideoloogiline soovmõtlemine kuidagi trumpab reaalsustaju. Üheaegselt püütakse edendada kaitsevõimet, jätkata Ukraina relvastamist, viia ellu rohepööret ja ehitada Rail Balticut, aga kõik saavad aru, et see tegelikult ei ole lihtsalt tehtav. Aga kas ma saan õigesti aru, et põhiliseks probleemiks kujunenud olukorras ongi see, et enam pole ka seda puhvrit, et võtaks rohkem laenu, sest me olemegi jõudnud ju limiidiga täiesti punasesse?”
Rain Epler: “Huvitav aruanne ja alati on teid ka huvitav kuulata. Ma paneksin oma küsimuse sellisesse kujuteldavasse maatriksisse, kui ühtepidi oleksid teljel poliitikud ja ametnikud ning teistpidi oleksid teljel rumalus ja pahatahtlikkus. Kas te saate need ülejäänud neli ruutu täita? Mis need põhjused on, et tekivad suured käärid planeerimise ja tegelikkuse vahel? Tegelikult üsna palju tuleb välja, et tehakse ka valesid asju. Nagu te ütlesite, 20 miljardit on suur raha. Kui te oleksite nii hea ja oma vaate sellele maatriksi ülejäänud ruutudele annaks, et siin on ametnikud ja poliitiline otsustustase, rumalus ja pahatahtlikkus.”
Rene Kokk: “Me siin aeg-ajalt saame aru, et meie erinevate ministeeriumide eelarvetes on raha, mida ministeeriumid näiteks ei tea. 2023. aastal avastati 100,4 miljonit Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kontol, mille olemasolu tükk aega ei teatud. Selle aasta alguses oli vaidlus selle üle, kas 100 miljonit on eelarves gaasijaama jaoks või mitte. Üks valitsusliige teadis, et on, teine ei tea, et on. Vaatame, kui palju, sadu miljoneid iga aastaga antakse raha üle järgmisse aastasse neid kasutamata vahendeid. Kas te näete või kas on vahepeal Rahandusministeeriumi ja ministeeriumide töökorralduses midagi muutunud, et me tulevikus ei peaks enam lugema selliseid asju, et kuskil on mingi raha, mille olemasolu Rahandusministeerium või konkreetne ministeerium ei tea? Kas see on paremaks muutunud?”
Anti Poolamets: “Ma jätkan Kaitseministeeriumi haldusala teemal. Eks see minu meelest ole üks kurioosum, et selles ministeeriumis oli kaduma läinud selline asi nagu sisekontrolör. Fenomen, kus liiguvad ühed suurimad rahasummad ja ennäe, ei jätku raha sisekontrolöri jaoks. Kuidas üldse sellised asjad toimuda saavad? Ja minu küsimus on see, et nähes, et seal on tegevusliinid lappama läinud, lepinguid otsitakse nädalate ja kuude kaupa – kõige elementaarsem asi, et sul on üks kena riiul, kus on lepingud –, aga ei, nemad otsivad neid üles ja püüavad teile üle anda. Mul on tõesti küsimus jätkutegevuse kohta. Te ütlesite, et suurem tähelepanu Kaitseministeeriumi haldusalale, aga nüüd tuleks ju tõesti üks raport veel anda, kui nad lõpuks oma dokumendid üles leiavad. Millal seda oodata on?”
Evelin Poolamets: “Aitäh, lugupeetud ettekandja ausa ja põhjaliku ülevaate eest! Ja kui aus olla, siis see kibe tõde on masendav. Olukord, mida te kirjeldate, meenutab pankrotti mineva ettevõtte viimaseid kuid, kus keegi enam raha ei loe ega vastuta toimuva eest. Ma isegi mõistan, miks Riigikogu juhatus on teie ülevaate paigutanud hilisõhtusse, sest riigi rahaline olukord tõesti ei kannata päevavalgust. Minu küsimus on, kuivõrd on tekkinud olukorra kujunemisele kaasa aidanud selle tegevuspõhise eelarve rakendamine.”
Helle-Moonika Helme: “Ma tuleks teema juurde, mis on alajaotuses “loodusväärtuste kaitse ja raied kaitstavates metsades”. Ma räägin metsaraietest, mis olid väljavalitud Rail Balticu raudteetrassi rajamisel maharaiumiseks. Siin on kirjas, et Rail Balticu juhtum on selgelt näidanud, et Keskkonnaameti töökorraldus võimaldab jätkuvalt teha raieid aladel, mille suur loodusväärtus on ametile teada. Selle tagajärjeks oli suur looduslik ja majanduslik kahju ning selle tulemusel, selle kompenseerimisel tuli täiendavalt kaitse alla võtta 26 korda rohkem metsamaad. Me teame väga hästi, et riik tegelikult läks seejuures erametsade kallale, sest riigimetsi ei taheta kaitse alla võtta. Ma küsin, kuidas te hindate sellist käitumist, et riik käitub meie kõigi ühisvaraga metsa näol väga jõhkralt, peaasi et mingid suurprojektid saaksid ellu viidud, mis kunagi on käima lükatud. Räägime siinkohal ka tuuleparkidest, eks ole, mille rajamisel raadatakse lihtsalt metsa maha, see ei kasva enam kunagi tagasi. Kuidas te seda olukorda hindate? Kuidas me peaksime siin edasi minema?”