“Nii lolli inimest, kes ei saaks aru, mis on häda ja viletsus, ei ole olemas”, kirjutab (:)kivisildnik. Ilmselgelt siiski on. Peaminister tunnistas mõne päeva eest, et tal ei ole õrna aimugi, kuidas keskmist palka saav perekond ära saab elatud. Erinevalt tavalisest Riigikogu ees valetamisest oli Kaja Kallas seekord aus, viitsimata seekord isegi teeselda empaatia olemasolu. Teda tõepoolest siiralt ei huvita keskmist palka teeniva inimese käekäik ja veel vähem huvitab teda alampalga või pensioniga leppiva kaasmaalase toimetulek ja inimväärikus.
Rumalus, saamatus, ülbus ja visioonitus on sõnad, mis tänast koalitsiooni üldisemalt iseloomustavad, neile aga, kes päikesevalitsuses kahelda julgevad, jagub aga reformierakondlastel hulgaliselt sõimu: peldikuopositsioon, mölapidamatus, ühiskonna heidikud, “hügieenivastased”. Mis veel varuks, Reformierakond: rassihügieen ja untermenschid?
Eestil on peaminister, kes oma eelnevas elus ei ole mitte kunagi midagi juhtinud, mitte kellelegi tööd andnud, inimene vähimagi juhtimiskogemuseta, kes täna üritab juhtida riiki. See on õnnetus kuubis ja seda õnnetust tunnevad inimesed nüüd omal nahal iga päev. Kõigest mõne kuuga õnnestus valitsusel muuta Eesti lollidemaaks, kus mitte keegi mitte kunagi mitte millegi eest ei vastuta, aga kus kogu kahju jääb alati maksumaksja kanda. Kuritegeliku lolluse ja ebakompetentsuse näiteid lisandub igal nädalal, hea, et mitte veel igapäevaselt.
Meil ajab üks kriis teist taga. Ma ei hakka siin rääkima algaja kinnisvaramaakleri Tanel Kiige korraldatud hävingust tervishoius, see on fenomen omaette. Räägime sellest, et kaks korrumpeerunud erakonda on elektri muutnud Eestis luksuskaubaks. Me toodame elektrit 30 euroga ja sisse ostame 500 või 1000 euroga. Oleme niikaugel. Valitsus istub sellises olukorras tegevusetult. Reaalset ja toimivat väljapääsu ei terenda mitte kusagilt.
Rahandusminister ja majandusminister jälgisid süüdimatult elektrihindade tõusu kevadest alates ja ei teinud mitte midagi, häda hüüdis juba kaugelt, valitsusel ei olnud kas pädevust või soovi adekvaatselt reageerida. Ilmselt puudusid mõlemad. Miks sellised inimesed on endiselt oma ametites? Kas keegi oskab selgitada? Endiselt ostame energiat arulageda ja spekulatiivse börsihinnaga, endiselt maksab kodanik jätkusuutmatu, ebastabiilse taastuvenegia eest ja endiselt kaupleme jaburate CO2 kvootidega, aga inimeste häda süveneb.
Kes juhtus 1000-eurose elektrihinna ajal Mustamäel ja Õismäel õhtul ringi sõitma, nägi, kui palju oli pimedaid aknaid. Inimestel, kellede toimetulek keskmise palga eest Kaja Kallast ei huvita, kes elavad palgapäevast palgapäevani, ei saa endale lubada lisaväljaminekuid, nüüd tuleb säästa ka valguse, söögi tegemise ja pesupesemise arvelt. Maksumaksja säästab piltlikult kõhu kõrvalt, valitsus näeb aga säästukohti maaelu jätkuvas väljasuretamises, päästjate, politseinike ja riigikaitse arvelt ning maakonnahaiglate sulgemises.
Hullem seisab aga ees. Euroopa seisab silmitsi kui mitte sõja, siis suuremahuliste kriisidega. Kriisides on riigil aga kaks valdkonda, mis aitavad rahval hädad üle elada. Need on toidujulgeolek ja energiajulgeolek. Brüsselist reservatsioonideta ja ülimas orjameelsuses üle võetud rohepöörde käsulauad ähvardavad mõlemat sektorit. Põllumehed on juba hoiatanud, et roheline vaimuhaigus hävitab tulevikus Eesti toidutootmise. Rohetõbi energeetikas põrnitseb meile aga elektriarvest vastu ja korralikku talve pole veel olnud.
Valitsuse soovitus jagada ülejõukäivad elektriarved aasta peale laiali on jabur. Viletsuse jagamine ei aita miljoni vaese maa inimesi, ei lisa rikkust. Riigi ainus võimalus oma inimesi kaitsta on täna kindlameelselt põlevkivienergeetikaga jätkata ja seda arendada, mitte sulgeda juudaeurode eest. Tegutseda tuleb mitte kohe, vaid otsekohe. Küsida tuleb, miks on elektrijaama katlad remondis talvel, miks mõnesid ei käivitata? Kus on energeetika riskianalüüsid ja kriisiplaanid? Miks me näeme ehmunud nägusid ja kuuleme infantiilseid õigustusi elektrihindadest rääkides? Miks meile endiselt aetakse jampsi kriisi põhjusena ette tuues taastuvenergia väikest osakaalu? Miks valitsus ei kuula inimesi, kes valdkonda tunnevad ja miks istuvad endiselt Eesti Energia ja Eleringi juhatustes inimesed, kes valdkonda ilmselgelt ei tunne?
Ka pelgalt esimese astme üldistusvõimet omav inimene saab aru, et mitte keegi ei tule meile appi ja seda on elu meile lähiminevikus tõestanud, meil tuleb ise hakkama saada nii sõjas, nii kohutav, kui see väljavaade ei tundu, kui ka rahus. Kaks korrumpeerunud valitsuserakonda aga kas ei suuda või ei soovi kahte käiku ette mõelda. On ka kolmas võimalus, et need inimesed on teadlikult rikkunud oma ametivannet ja teenivad kellegi teise huve.
Poole aasta eest võis veel tunduda, et valitsus käitub võõrvõimuna, haige ideoloogia ja reeglite pealesurujana, okupatsioonijõuna, kui soovite, oma tsensuuri, verekoerte, nuiade ja automaatidega. Tänaseks on elu muutunud veelgi kafkalikumaks. Tuleb tunnistada, et teatud evolutsioon valitsuses isegi toimib. Reformierakonna mentaalse häirega “viroloogid” on avastanud, et hiina taud ei levi filmifestivalidel ja suurkontserditel, küll aga kujutab endast letaalset ohtu väikeses kohvikus ja suusamäel. Lihtsalt geniaalne! Pärast närutava eelarve läbisurumist on valitsus hakanud käituma hävituspataljoni kombel, põletatud maa taktikaga.
Meil on peaminister ja tegelased, keda arukas koduomanik ei valiks isegi majaühistu juhatusse, inimesed, kes on ebakompetentsed, arad ja inertsed, kes maskeerivad nõrkusi süüdistuste, valede, ülbuse ja kurjusega. Isesisvuse taastanud Eesti ei ole kunagi olnud jõulude eel nii suures masenduses. Ja kui keegi arvab, et asjad enam hullemaks minna ei saa, siis ikka saab ja selle valitsuse jätkates lähebki. Enesehävituslikus “rohepöördes” on tehtud alles esimesed arglikud sammud. Aasta pärast, jõulupühade eel meenutame tänast päeva ilmselt ajana, mil elu oli küll närune, kuid kuidagi saime veel hakkama.
Urmas Reitelmann
Riigikogu liige (EKRE)