„Ma olen 20 aastat istunud, võin püsti seistes ka intervjuu anda,“ viskas metsavend Ruuben Lambur Avisepal kibedat nalja, kui seal vastupanuvõitluse päeval tähistati kümne aasta möödumist mälestusmärgi “Avispea mõõk” püstitamisest.
Kümme aastat tagasi algatasid mälestusmärgi püstitamise mõtte Liivojal oma kodutalu juurde MTÜ Võnnusvere OK juhatuse liikmed Meret ja Raul Oja. Mõõga sepistas kohalik sepp Ermo Lood. Nüüdseks on kerkinud ka hubane ruum, kus kontserte ja kõnekoosolekuid pidada ja näitemänge teha.
Mälestusmärk koos selgitava infotahvliga on pühendatud kohalikele metsavendadele, omakaitseliikmetele ja kõikidele külaelanikele, kes võitlesid oma vabaduse eest teise maailmasõja ajal ja järel.
Seekord olid kohal Naiskodukaitse ja Kaitseliit koos relvade ja oma tegevust tutvustavate materjalidega. Lisaks tutvustas oma relvaarsenali Prantsuse kergjalaväekompanii.
Kõned pidasid metsavend Ruuben Lambur, koduloolane Hanno Tamm, poliitik Anti Poolamets jt.
Patriootlikus õhkkonnas peetud olemisele lisasid muusikalised vahepalad Tiia Paist ja kontserdi andis Bonzo.
98-aastane Ruuben Lambur on üks viimaseid elusolevaid Eesti Leegioni veterane ja metsavendi. Päev varem paigaldas Lambur Ida-Virumaal tähistustahvli oma kunagisele punkriasemele, kus ta end Nõukogude repressiivorganite eest varjas.
Suvesõja ajal 1941. aastal 16-aastaselt relva haaranud ja koos isaga metsa läinud Ruuben Lamburi kaks venda mõrvati kommunistide poolt. Seejärel oli Lambur Omakaitses ja hiljem Eesti Leegionis. Ta pidi punaväele vastu astuma 1944. aasta suvelahingutes, kus ta sai kokku neli korda haavata. Pärast seda jätkas ta võitlust Eesti iseseisvuse nimel metsavendade ridades. Metsas olles sai Ruuben Lambur kaks korda haavata, 1945. aastal jalga ja kaks aastat hiljem pähe. 1947. aasta sügisel püüti ta valedokumentide ostmise katsel lõksu. Siberi vangilaagrites pidi ta olema kuni 1965. aastani.
Lambur rääkis ERR-ile, et metsavendi toetas kogu rahvas. “Neil olid kõigil külades oma kodud, sugulased, lähedased, sõbrad. Praktiliselt kogu maaelanikkond. Välja arvatud üksikud, kes jõudsid juba võõrvõimuga koostööd teha,” jutustas vana võitleja. “Võttis kasvõi vanamemm lehma ohelikku pidi, tuli, hoiatas ära ja läks rahulikult tagasi. See ei olnud ainult metsavendade, vaid kogu maarahva võitlus.”
Metsavendadega liitus ka erinevatel asjaoludel Eestisse jäänud sakslasi. “Kord olin ma punkris, teine mees magas ja kuulsin, et väljas on mingi… lähen välja, kaks saksa sõdurit tulevad,” meenutas Lambur. “Nad olid Jõhvist ära jooksnud sõja[vangide] laagrist ja tahtsid nüüd kodumaa poole minna. Üks oli ohvitser ja teine oli rätsep,” kirjeldas ta.
1925. aastal sündinud Ruuben Lambur on tänaseni heas vormis. Kunagi metsavennana pidi ta talvel terve päeva jälituskoera eest ära jooksma.
Lisaks tammepuu istutamisele võttis Lambur 22. septembril, vastupanuvõitluse päeval osa ka tähistustahvli paigaldamisest oma kunagisele varjepaigale Kruusojal. See punkriase leiti koos ajaloolaste ja detektoristidega alles selle aasta septembris.
