Väidetavalt olevat Eesti ühiskond lõhestunud, siin olevat palju viha, inimõiguste rikkumisi, põhiseaduse eiramist ja nii edasi. Kuidas me siis järsku nii vihased oleme?
Ilmselt on kõik Eesti inimesed märganud, kuidas siin on aktiviseerunud niinimetatud sallivuslased, kes võitlevad ühtäkki kõigi ja kõige eest. Geiõiguste eest. Soolise võrdõiguslikkuse eest. Rassismi ja ksenofoobia vastu. Karusloomafarmide vastu. Kliima päästmise eest. Rindejooni jagub.
Kui võitlus järsku nii ägedaks on kujunenud, siis peab ju keegi süüdi olema. Kusagil on homofoob. Ja meesšovinist. Rassistid ja võõravihkajad. Loomapiinajad. Keskkonnasaastajad.
Ilmselt nad olemas on, aga keegi ei küsi, miks. Järsku tekkis ksenofoobia sellest, kui tuneeslane tuli põgenikepaadiga Itaaliasse, läks edasi Prantsusmaale ja lõikas kirikus päid maha? Järsku tekkis homofoobia sellest, kui geimiitingul lesbineiu protestijat peksma hakkas ja geiagenda kahe isaga pullipoiss Peetri lasteraamatusse pani?
Aga mis sellest, ruttu võitlusesse kõigi nende vastu! Unustage rahulik ja turvaline väikekodanlase elu. Barrikaadid kutsuvad, Bastille ja Smolnõi tahavad ründamist, kodanlased hukkamist.
Kui võidud on käes, ega võitlused sellepärast ei lõpe. Geidele ei ütle keegi enam halvasti – aga järsku põrnitsevad, ja miks heterod homoparaadidel ei käi? Rassistid on elimineeritud, aga miks valgeid ikka muidu multikultuurses ühiskonnas nii palju on? Miks keegi liha sööb ja lapsi sünnitab, see on ju kliima hävitamine? Pärast karusloomafarme tulevad kalakasvandused ja lehmafarmid. Ja nii edasi.
Ja me ikka küsime, miks on Eesti ühiskonnas nii palju viha? Sest ka alustatud võitlusi ja sellest tulenevalt vaenlasi on palju. Ühtegi võitlust aga ei peeta vihata, ainult kõiki armastades.
Kes need võitlused on algatanud? Need inimesed, kes nimetavad ennast sallivateks. Inimlikkuse ja armastuse eest ja nimel võideldes tõstavad nad lipud, kutsuvad barrikaadidele, laevad padrunipidemed täis ja täristavad. Ise nimetavad seejuures vastaseid vihaõhutajateks.
Kuidas mahuvad sellesse pilti konservatiivid? Nemad võitlevad ka. Selle maailma eest, mis oli enne ühiskonna barrikaadidele tõstmist. Ja see “sallijate” hinge ei mahu.