Vihakõne on ka enamuse vaenamine agressiivse vähemuse poolt

Vihakõneseadused on tavaliselt liberaalse või vasakpoolse ühiskonna sünnitised, seega ideoloogiast läbi põimitud ja normaalsele demokraatlikule ühiskonnale vastuvõetamatud – seal lahendatakse vastuolud repressioonideta.

Tasub alati teada, et vähemuste, naiste ja pagulaste eest võitlemine on neomarksismi poolt endale võetud “privileeg”, mis on kirjas ka Frankfurti koolkonna ideoloogilistes plaanides – seega ei saa kokkusattumust Eesti vasakliberaalse valitsuse vaenukõnealgatusega kuidagi kõrvale jätta.

Eestis on karistused vaenu õhutamise eest karistusseadustikus juba olemas ja ka Põhiseadus keelab diskrimineerimise nendel alustel, mida tahetakse Reformierakonna (nuri)sünnitisse suruda. Seega ei maksaks vaenukõneseadust üldse jutuks võtta, aga kuna libaliberaalid nagunii ei taltu, siis tuleb juba ette selle seaduse täiendustele mõelda.

Tavaliselt räägivad vihakõneseadused vähemuste õiguste kaitsest, mida tuleb ka kinnitada, kuid samas on vaja lisada, et on keelatud vaenu õhutamine nii vähemuste kui ka enamuse vastu. Lääne liberaalses ühiskonnas on juba tavaline, et agressiivsemad ja vihaõhutavamad on just vähemused.

Eestlased on oma kodumaal küll enamus, kuid nemadki vajavad kaitset – kui vaadata Delfi venekeelset keskkonda, siis seal õhutab osa venekeelsest rahvusvähemusest selget vaenu eestlaste vastu. Sellel vähemusel on võimas tagala siinsamas Narva jõe ja Peipsi järve taga – vaen enamusrahvuse vastu vajab samuti taltsutamist.

Vaenukõneseadus peaks kaitsma homoseksuaalset vähemust homofoobia eest, kuid samas on vaja kaitsta ka heteroseksuaalset enamust ja traditsioonilist perekonda, sest abielureferendumi ettevalmistamine näitas, kui suurt viha tunti ise ja õhutati traditsioonilise perekonna vastu. Nii olid noorsotside geisid toetaval miitingul väljas plakatid, millel sõnaühendis “traditsiooniline perekond” oli esimene sõna maha kriipsutatud – tegu oli ilmselge vihaõhutusega eluandva mehe-naise suhte vastu, mida oli tunda kõigis rahvahääletuse-vastastes ettevõtmistes.

Kuigi soolisest diskrimineerimisest rääkides mõeldakse alati halvustavat suhtumist naistesse, siis vihaõhutamise seisukohalt on ühiskonnale ohtlik ka radikaalfeministide poolt õhutatav meestevihkamine – “toksiline maskuliinsus” on sama halvustav kui “kanakarja kaagutamine” või “köögitüdrukust ministriks”. Marufeministide vihaõhutus meeste vastu ei ole grammigi õilsam kui naiste alavääristamine.

Vihakõneseadustes viidatakse sageli ka ksenofoobiale ehk võõravihale ja rassismile. Vastavates seadustes tuleks ära märkida ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni seisukohad, sest põlisrahvaste õiglast võitlust oma õiguste eest ohustavad alati süüdistused ksenofoobias. Vaenuõhutamise keeld peab hõlmama ka sisserändajaid, kes ei austa kohalikku kultuuri, seadusi ja elulaadi. Näiteks Rootsi araablaste partei seisukoht, et rootslased, kellele ei meeldi teiste kultuuride sisseränne, peaksid Rootsist minema kolima, on selge vihaõhutus põlisrahva vastu.

Eraldi lahtiseletamist vajab rassismi mõiste, mida vasakliberaalses Läänes ollakse kõvasti devalveerinud. Rassism on ebaõiglane ja pahatahtlik vahettegemine nahavärvi järgi, kuid vasakliberaalid väidavad, et valge rassi vastane vihaõhutus polevatki rassism, mistõttu rassismivastased liikumised on muutunud selgelt rassistlikuks, euroopaliku rassi vastu viha õhutavateks. See lajatab bumerangina tagasi kogu rassismivastasusele, muutes viimase naeruväärseks. Rassismi vastu olles peab võrdselt seisma nii musta vähemuse eest USA-s kui ka valge vähemuse eest Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Vaenukõneseadusi pole ühelegi ühiskonnale vaja, piisab karistusseadustikust, kuid kui marksistihakatised neid läbi suruvad, siis olgu neis nii vähemuste kaitsmine kui ka nende kohustused, ennekõike keeld õhutada vaenu enamuse vastu.