15.02.2021
Nii tekib vaenukõneseaduse vajadus.
Praegu peaks igale mõtlevale inimesele Lääne-Euroopa kogemuse varal selge olema, et mistahes vormis vihakõneseadustel pole nende üldesitatava põhjendusega ehk vaenurünnakute ärahoidmisega mingit seost – liberaalses maailmas vaigistatakse nende abil oponente.
On ju väga lihtne takistada näiteks massimigratsiooni vastu olijaid põhjendusega, et nende väited on suunatud ühe grupi ehk pagulaste vastu, või represseerida traditsioonilise pere kaitsjaid süüdistusega, et nende tegevus on geivaenulik.
Tegelikult on vihakõneseadust vaja ka solvumiskultuurile, et kaitsta oma egosid konstruktiivse kriitika eest. Sellisest seadusest elatuks ka robertsarved ritaholmisid kaitstes, kes ei suuda oma tegevust kuidagi sõnadega kaitsta ja kutsuvad appi kohtukulli. Võib eeldada, et seda seadust hakatakse palju kasutama raha väljapressimiseks.
Poliitikutele aga on vihakõneseadust vaja, et nende sigadusi neile näkku paisata ei saaks. Muidugi ei keela need seadused poliitikuid kritiseerida, kuid nad loovad fooni, kus mitte keegi ei saa mitte kedagi kartmatult kritiseerida – see tagab võimupoliitikutele puutumatuse.
Kunagi tuli käibele jutt “EKRE retoorikast”, mis tegelikult polnud midagi muud, kui asjadest otse rääkimine – muuhulgas hakati ka poliitikas otse välja ütlema, kui keegi tegeles suurte sigadustega, selle asemel, et poliitkorrektselt öelda: “Teie töös esineb mõningaid puudujääke!”, nagu Eestis oldi juba Lääne eeskujul harjunud.
Jüri Ratas näiteks räägib, et tema hoolivat EKRE valijatest ja ta tahaks ilmselt väga, et sihtgrupp seda usuks – ta ei tahaks, et keegi ütleks välja, kuidas ta ise need inimesed reetis. Kaja Kallas, kes alles EKRE ministreid valetamises süüdistas, tahaks samuti, et keegi ei märkaks, kuidas ta ise välisajakirjandusele antud intervjuude osas otse näkku valetas.
Vihakõneseaduse taust on seega tohutult lai – esiteks suletakse suud nendel, kes kritiseerivad riigile ohtlikke poliitilisi ettevõtmisi, nagu massimigratsiooni lubamine ja “euroopalike väärtuste” import. Teiseks saaks selle seaduse foonil summutada ka igasuguse kriitika võimueliidi vastu ning kolmandaks, vihakõneseadus saaks relvaks inimestele, kes teevad teistele halba, kuid tahaksid, et keegi ei julgeks rahalise karistuse ähvardusel neid isegi sotsiaalmeedias osatada.
“Kuna kogu võitlus käib selle ümber, kellele kuulub parasjagu eesõigus meedia abil rahvast lollitada ja endi sügelevad sõrmed nende rahakotis hoida, siis on ju tarvis konkurendid sealt ükskõik millise vahendi abil elimineerida! Ja kõige esimene ning “käepärasem” neist vahenditest ongi sildistamine ja mõnitamine, mis tuhmimale osale publikust hästi peale läheb ning mida on meedia abil ju ka hõlpus teha,” kirjutab üks inimene sotsiaalmeedias.
Mis oleks siis lahendus? Võib-olla naasmine moraalsete väärtuste juurde, kus inimesi juhib intelligentsus? Clint Eastwood on öelnud: “Võib-olla ma olen jõudmas ikka, kus ma olen seniilne või nostalgiline või mõlemat, aga mulle tundub, et inimesed on tänapäeval nii vihased. Kunagi võisid sa olla teise inimesega erineval arvamusel, aga ikkagi sõbralikult läbi saada. Nüüd kui sa vaatad jutusaateid, näed seal, et igaüks, kes ei ole rääkijaga samal arvamusel, on loll või idioot, ja nii suhtuvad mõlemad pooled.”
Niisiis on vaja tolerantsi, valmisolekut aktsepteerida seda, et teine inimene mõtleb teistmoodi ehk arvamuste paljusust, ja kõik nihkub rööpaisse tagasi. Siin peavad esimesed sammu astuma vihased liberaalid, kes on nii vihakõnede tegelikud algatajad ja samas ka vihakõneseaduste nõudjad.