27.11.2023
Katsuge sellised emotsioonid vaenukõneseadusega peatada! Neid peatab vaid Iisraeli-Araabia konflikti põhjalik lahendus.
Lääne-Euroopa kogemus näitab, et vihakõneseadused luuakse ennekõike poliitiliste oponentide represseerimiseks. Sobiv näide tuleb Soomest, kus pärast Petteri Orpo valitsuse ametisseastumist otsisid vasakpoolsed Põlissoomlastest ministrite aastatetagustest juttudest välja “vihakõned”, et sundida neid ametist taanduma. Need seadused töötavad üldjuhul ideoloogilistel alustel ehk Euroopas peamiselt konservatiivide vastu.
Paljud vaenukõneseadust toetavad tavainimesed usuvad siiski naiivselt, et “halbade” ütluste keelamine muudab kõiki kohe ühtseks pereks. Miski ei saa olla ekslikum, sest võideldakse ju tagajärgede, mitte põhjustega. Sellele lisatakse tavaliselt narratiiv, et “vihakõne” aluseks on puhas pahatahtlikkus ilma igasuguse põhjuseta.
1994. aastal toimus Aafrika riigis Rwandas genotsiid, milles hukkus ligi miljon inimest. Takkajärele räägitakse varasemast vaenuõhutusest tutside vähemuse vastu, kuid suuremas plaanis oli konflikti aluseks siiski tüli maaharijatest hutude ning karjakasvatajatest tutside vahel, kusjuures viimased oli pikka aega riigis priviligeeritud seisus. Seega ei tekkinud genotsiidini viinud konflikt sugugi mitte põhjendamata vaenust, vaid suuresti maaküsimusest – vaenuõhutajad võinuks ju varem vahistada, aga see poleks kuidagi kõrvaldanud põhjusi, miks hutud ja tutsid omavahel läbi ei saanud. Ja selliseid, lausa aastakümneid vältavaid konflikte on Aafrikas ka hetkel kümneid.
Praegu kehtestavad Euroopa riigid rangemaid piiranguid antisemitismile ja islamofoobiale, lootes nii summutada konflikti migrante täis Euroopa tänavatel, kus vastakuti on Iisraeli ja Hamasi toetajad. See kõik on paraku sõelaga vee kandmine, sest kuni pole lahendatud juutide ja araablaste konflikt maa ja vee pärast Lähis-Idas, on lahendused “vihakõnede” summutamiseks nagu talvisel ajal püksi laskmine, nagu seda iseloomustavad küünikud – korraks hakkab soojem, pärast on veelgi külmem. Lähis-Ida konflikti lahendus nõuab tohutut tööd, mida ei lahenda vihakõneseadustega.
Iirimaal toimusid alles hiljuti vihased protestid riigi rändepoliitika vastu, pärast seda, kui alžeerlane pussitas viite inimest. Valitsus kuulutas selle protesti “paremäärmusluseks” ning lubas vihakõneseadust veelgi koomale tõmmata, kuid päris kindlasti pole see toimiv lahendus – kui lisaks sisserännanute vägivallale ei saa noored iirlased migrantide pärast enam endale elamispinda võimaldada, sest riigis valitseb elupindade kriis.
Psühholoogid hoiatavad pigem vastupidiste protsesside eest – sotsiaalmeedias ja meeleavaldustel sisisevad pinged välja, aga kui võtta needki võimalused ära, kogunevad pinged inimestesse, et kord, sobival võimalusel, tekitada põhjalik plahvatus. Ka Eestis võib ju keelata mustanahalise nimetamise neegriks või venelase nimetamise tiblaks, aga kui eestlased ei saa enam elada omakeelses kultuurikeskkonnas, vaid peavad kodumaad jagama kogu muu maailmaga ning kuulma ainult võõrkeeli, siis jääb väheks juttudest, et venelased ei saa midagi parata, et nad nõukogude ajal siia toodi või et aafriklased on toredad külalised, keda lausa peab tervitama – sest eestlastelt on kõik võetud.
Ei maksa grammigi uskuda neid, kes väidavad, et ei hakata karistama üksikute sõnade, halbade naljade, kriitika või õigustatud nördimise eest – terve Lääne praktika näitab, et just nii tehaksegi. Ja kus on praeguseks Lääne-Euroopa ühiskonna piiritu sallivus, mis peaks selliste seadustega juba ammu õitsema, kuid on vaid üha pingestuvad kultuurikonfliktid, ideoloogilised vastasseisud ja sõnavabaduse jätkuv piiramine kogu läänemaailmas? See tähendab, et vihakõneseadused ei tööta vähimalgi määral, sest need on mõeldud vaid võimupoliitika-vastase kriitika ja seega ka sõnavabaduse summutamiseks.
Vaenukõneseadused ei ole vähimalgi määral vahend pingete leevendamiseks ning sõpruse ja sallivuse kasvatamiseks, vaid need kasvatavad ise pingeid, eriti seetõttu, et nad on alati suunatud mingi grupi kaitsmise ettekäändel teise grupi vastu. Weimari vabariigi vihakõneseadus tõi võimule Hitleri, kes demokraatlikult võimule pääsenuna rakendas selle kohe oma oponentide vastu.
Uued Uudised