Vihakõneseaduse nõrk koht – see võib alati pöörduda suukorvistajate endi vastu 

Vihakõneseadus ehk nn vihakõne kriminaliseerimine pole sugugi veel päevakorrast maas, sestap tasub toetuda ühele Hardo Pajula arvamusloole.

Edmund Burkeʼi Seltsi eestvedaja Hardo Pajula vahendab Mark Steyni juttu sellest, kuidas Saksamaa Weimari vabariik oli nagu hiiglaslik Ühendriikide üliõpilaslinnak, kus sõnavabadusele olid seatud ranged piirid, eriti oluliseks peeti seejuures vihakõnevastaseid sätteid.

Sellega taheti suukorvistada natse ja Hitlerit, kes aga vastasid karikatuuriga, mis kujutas suutropiga Hitlerit ning mille all seisis: “Maailmas on kaks miljardit inimest, kuid ainult temal on keelatud Saksamaal rääkida.” Laias laastus aitas see Hitleri võimuletulekule kaasa. Niipea kui temast oli saanud Saksa kantsler, rakendas Hitler viivitamatult Weimari vabariigi vihakõnevastaseid seadusi oma poliitiliste rivaalide vaigistamiseks.

“Kui sotsiaaldemokraatide liider Otto Wels riigipäevas selle vastu protesti avaldas, vastas Hitler talle Friedrich Schilleri sõnadega: «Spät kommt Ihr – doch Ihr kommt!» (sks «Te tulete hilja – ent te tulete siiski»). Teiste sõnadega: me ei kuulnud teilt piuksugi, kui vihakõneseadusi rakendati meie vastu. Nüüd, kus me rakendame neid samu seadusi teie suhtes, on teist järsku saanud suured sõnavabaduse eestkõnelejad,” kirjutab Pajula.

Vihakõne normaalne mõiste oleks ehk ühe inimese põhjuseta solvamine teise, pahatahtliku inimese poolt, kuid tänases Eestis ja Euroopas on see saanud ideoloogilise mõõtme ehk seda mõistet kasutatakse siis, kui keegi kritiseerib oponendi arusaamu, ja tollele see ei meeldi. Kuna vastuargumente pole, siis lihtsalt tropp kurku!

Vihakõneseadus on kahe teraga mõõk – kui oled võimul, aitab see oponente suukorvistada. Kui aga vastased (ka demokraatlikult teel) võimule saavad, keeravad nad sama seadusega tagasi, sest vihakõne mõiste muutmine pole raske, veelgi lihtsam aga on infotehnoloogia ajastul panna sotsiaalmeediakanalite vihakõne-algoritmidesse täiesti teised sõnad.

Praegu on Lääne liberaalses ruumis keelu all äärmuslaste retoorika, kuid üha enam haaratakse sellesse konservatiivne sõnavara. Lääs on ametlikuks ideoloogiaks kuulutanud liberalism ja kõiki teisi ahistatakse täiega. Tsensuur tugevneb üha rohkem, sest kritiseerida ei taheta lubada ei migratsiooni, sisserändajate pahategusid, islamit ja paljut muudki. See on totalitarism, mitte demokraatia. Ja mis saab siis, kui ilmuvad uued diktaatorid ja neil on vihakõneseadus juba käepärast võtta?

EKRE on alati olnud vihakõneseaduse vastu, sotsid, Reformierakond, Eesti 200 ja teised liberaalse-vasakpoolse leeri inimesed täiega poolt – sest nad loodavad seda enda huvides ära kasutada. Siin peaks sotsid küll EKRE-t toetama, sest kes teab, äkki tahab keegi kunagi hoopiski neid ketti panna. Kas nad tahaksid, et marksistlik sõnavara või konservatismi kritiseerimine vihakõneks kuulutataks?

Sellest hoiatusest ei maksa ajakirjanikel sõna-sõnalt kinni võtta, sest EKRE ei kavatse demokraatia lämmatada, kedagi suukorvistada ja võitleb ka edasi vihakõneseaduse vastu, seega meie poolt ohtu demokraatiale pole. Aga kui sotsid-RE saaksid kord selle läbi suruda ja seda kasutataks võimumuutuse korral vastupidises kontekstis, näiteks vasakäärmusluse lämmatamiseks?

Keeldudega probleeme ei lahendata ja keeluseadused pöörduvad alati eesmärgi vastu. Seega hoidkem vihakõneseadus, nagu see on Soomes, Suurbritannias ja mujalgi, Eesti õigusruumist eemal, et mitte anda totalitarismile relva kätte. Brittide ülirange islamofoobia-vastane seadus juba mängib nende vastu. Weimari vabariigi kogemus hoiatab kõiki.

Siit ka üks hoiatus tehnilisest küljest – Tallinna linn on kaamerate abiga täiesti jälgitav ja praegu on see igati hea. Mis aga saab siis, kui Putini rohelistel mehikestel õnnestuks pealinnas võim haarata? Vastupanuliikumine oleks ju neil kui peo peal ja esmalt tuleks hakata kõikenägevaid silmi maha võtma…

Lõpetuseks kordaks veel kord üle Uute Uudiste ja EKRE seisukoha – vihakõne kriminaliseerimine on tarbetu ja ebavajalik, demokraatiat kitsendav nähtus, mis annab alati võimaluse seda sõnavabaduse hävitamiseks kasutada.

Allikas: Postimees