Peaminister Kristen Michal võttis laupäeval sotsiaalmeedias sõna Ukraina teemal. See ajendas üht postitajat sealsamas sotsiaalmeedias valitsusjuhile karmilt vastama.
Lembit Silla: “See on täpselt see tühi propagandapasteet, mida mandaadita peaminister saab toota, kui tal ei ole enam mitte ühtegi sidet oma rahvaga, ainult Zoomi kõned, formaalsed fraasid ja korraldus püsida joont mööda.
Sa räägid nagu EU pressiteate ettelugemise masin. “Ühtne lähenemine”, “lähimad liitlased”, “videokõne Zelenskõiga”, “varade kasutuselevõtt”, “agressor peab taanduma”. Ükski lause ei vasta küsimusele, kuidas elab samal ajal Eesti inimene, kelle küttearved, intressid, maksud ja toidukorv on sinu sõjamängude ja sanktsioonide tõttu lõhki läinud. Sa ei nimeta kordagi Eesti rahvast, sa ei räägi kordagi sellest, mis hinnaga sinu sõjakurss käib.
Sa julged rääkida “territoriaalsest terviklikkusest” ja “piiride vägivaldsest muutmisest”, samal ajal kui kogu lääne poliitika on viimased aastakümned üles ehitatud täpselt samale vägivallale. Iraak, Liibüa, Jugoslaavia, Palestiina, Jeemen, kogu Aafrika, mille te samade liitlaste seltskonnas rahulikult tükkideks närisite. Siis ei olnud järsku ei territoriaalset terviklikkust ega mingit õudust piiride vägivaldse muutmise ees. Nüüd järsku on põhimõtted meeles, kui on vaja järjekordset sõda rahale ja võimule ette söötmiseks.
Ja kõige küünilisem osa on see, et sa räägid, kuidas “ilma rahata diktaator oma sõda pidada ei saa”. Tõsi. Aga sina ei keera kinni diktaatori rahakraane, sina keerad kinni oma rahva kraane.
Sa ei räägi sellest, kui palju Eesti raha, relvi, varustust ja tulevikuvõlga on juba ära antud ja kui palju võetakse veel. Sa ei räägi, kes selle kinni maksab, sa ei räägi, kuidas see tõstab kindlustunnet siin, mitte PowerPointis. Sa räägid abstraktsest diktaatorist, aga reaalses elus oled sina see, kes kirjutab alla arvele, mille maksavad kinni tavalised inimesed, mitte sinu “partnerid ja liitlased”.
“Külmutatud varad tuleb kasutusele võtta.” Loomulikult, sest raha, mida te ei suutnud ausalt teenida, tuleb kelleltki ära võtta, paberil õigeks rääkida ja uue sõja alla suunata. See ei ole õiglus, see on sama vana röövimise loogika, millele on lihtsalt külge liimitud sõna “väärtused”.
Sa räägid agressioonikuriteo eritribunalist, nagu mingi moraalne majakas. Aga kus oli eritribunal siis, kui sinu liitlased pommitasid, põletasid ja “demokratiseerisid” pool planeeti. Kus oli sinu hääl, kus oli sinu “vankumatu toetus” siis, kui peksti puruks terveid rahvaid. Ei olnud. Oli vait olemine ja karjääriredeli järgmine aste.
Ja viimane, mida sa julged öelda, on see, et “Euroopal on oma asjade kohta sõnaõigus olemas”. Mille mandaat sul üldse on seda lauset öelda? E-valimiste andmeid te rahvale ei näita, auditit ei luba, aga esined rahvusvahelise moraali kõrgeimaks kohtunikuks. Sa ei ole minu nimel kordagi sõna võtnud. Sa ei esinda mind, sa ei kõnele minu nimel, sa ei ole minu peaminister.
See tekst ei ole riigimehelik seisukohavõtt, see on väikese, kiivas silmaga karjeristi pressiteade, kes kardab ühte asja kõige rohkem, et sõda võib kord läbi saada ja siis tuleb hakata vastutama, mitte poose võtma. Seni kuni sa ei räägi lõpuks kordki Eesti rahvast, mitte ainult “partneritest”, “liitlastest” ja “videokõnedest”, oledki lihtsalt mandaadita peaminister, kes loeb maha võõrast stsenaariumit ja müüb oma rahva tulevikku, et ise veel veidi kauem ametiauto tagaistmel istuda.”