Vihkavad sallijad

Eesti ajaloos oli kord periood, mil kogu rahva silme all said sallivuslastest vihkajad – siis kui “sallivtolerantne Eesti” ei suutnud enam vihkamist vaka all kinni hoida. Nüüdseks on kõik maskid langenud.

Paljud inimesed ei pannud ilmselt tähele presidendi sõnu, kui too kiirustades aktsepteeris peaministri kummalist käitumist, kui too saatis erru pool valitsust.

“Soovin näha nüüd poliitikute sihikindlust liitlaste otsimisel ja hoidmisel ning kokkulepete sõlmimisel. Siinjuures ei saa jätta ütlemata, et eksivad need, kelle arvates pole poliitikas midagi isiklikku. Poliitikas, nagu üldse inimeste vahel, on väga palju isiklikku. Kutsun kõiki poliitikuid tõusma kõrgemale senistest solvumistest ja vääritimõistmistest,” ütles Alar Karis.

Eestis poliitikas ongi suureks probleemiks isiklikul tasemel vihkamine, kusjuures paljud tõelised sisistajad peavad ise ennast “empaatilisteks”.

Eesti poliitikas oli kunagi aeg, mil kogu riik pidi kannatama kahe mehe vastastikuse vihkamise pärast: Andrus Ansipi ja Edgar Savisaare suutmatus antipaatiast üle olla vastandas ka riigi ja pealinna, samas kui piirkonniti valitsesid keskerakondlased ja reformarid sageli koos.

Reformierakond ongi vihkamise erakond. Kui peaminister Kaja Kallas ei suuda varjata “empaatiat” viiendikku ühiskonnast esindava erakonna vastu ja välistab mistahes koostöö rahvuskonservatiividega, siis võib öelda, et just temasuguste vastu oleks ennekõike vaja Maris Lauri vaenukõneseadust.

Valitsuse infotunde Riigikogus, kui seal vastab küsimustele Kaja Kallas, nimetatakse juba valitsuse nähvamistundideks. Peaminister ründab valimatult opositsioonisaadikuid, mõnitab neid, jätab teadlikult küsimustele vastamata ja nii edasi – kas selline isik on siis empaatiline? Samas peab tunnistama, et tema isa Siim Kallas on ka vihasemate oponentide vastu viisakas ja lugupidav, mida ei saa kuidagi öelda “nähvitsa” kohta.

Raske on mittevihkajateks pidada ka näiteks Jürgen Ligit ja Valdo Randperet, kelle iga ütlus Riigikogus on kantud vihkamisest, põlgusest ja sarkasmist.

Ühes vastuses EKRE saadikule Helle-Moonika Helmele imestas Kaja Kallas selle üle, kuidas too saavat elada kurjuse sees, samas kui tema Eesti olevat sõbralik ja ilus. Peaminister liigub ilmselt ainult sellises seltskonnas, kus talle imetlust avaldatakse ja teda ülistatakse – seetõttu ongi ta kriitikat kuuldes kohe “kurjas maailmas”. Kuigi ka Reformierakonnas on räägitud tema kaunitest silmadest, mis sobivat hästi kinnise suu kohale (siin jääb üle Jürgen Ligiga ainult nõustuda) ja Andrus Ansip kritiseeris kord “isekat mõisapreilit” vägagi karmilt.

Reaalses elus on suurem osa poliitilistest jõududest tegelikult selged vihaõhutajad (eriti sotsid ja reformarid), kugi nad ise seda ei tunnista. See ongi üks suur paradoks – vihast sisisevad sotsitarid ja reformitarid peavad ennast ise empaatilisteks.

Kord oli Tallinna TV-s saade, milles osalesid Varro Vooglaid, Rein Raudvere, Marianne Mikko ja Barbi Pilvre. Kui so(r)tsitarid väitluses alla jäid, nõudis Mikko saatejuhilt, et too keelaks “katoliikliku poliitika sekulaarses riigis”. Saatejuht teatas, et tegu on väitlussaatega, mille peale ütles Mikko ülima veendumusega: “Aga õigus on ju minul!”

Praegu paistabki silma see, kui veendunult ka kindlalt tembeldavad Reformierakond ja sotsid kõiki teisi “pahadeks” ning leiavad, et ainult nemad on hetkepoliitikas see “õige jõud”, kes päästab Eesti ja maailma. Kõige hullem selle juures on tõik, et nad ise usuvad ka seda – Kaja Kallas usub päris kindlasti, et temal lehvivad valged inglitiivad ja Martin Helmel on need saatanlikult mustad.

Reaalsus aga on see, et kõik kallased, läänemetsad, ossinovskid, ligid, randpered ja teised taolised vihkavad tegelikult kõiki, kes nendega nõus pole. Keegi pole Eesti ühiskonda pisut enam kui aastaga nii hullusti lõhestanud kui Kaja Kallas, aga neid on veelgi, näiteks Kersti Kaljulaid, Kristina Kallas ja paljud teised, kes ise nimetavad ennast “sallijateks”.

President Karise sõnad käivad ennekõike selle leeri kohta – katsugu nad vähem vihata. Kaja Kallas aga peaks võtma tunde oma isa juures, kuidas nähvamisest lahti saada.

UU