Boris Reitschuster: “Vikerkaar seaduse asemel – uus sümboolne poliitika kohtus. Neutraalsus on minevik. Tänapäeval on vajalik “õige” suhtumine.
Regionaalne kohus, mis heiskab demonstratiivselt poliitilise liikumise lipu – kujutage ette hetkeks vastupidise märgiga: Iisraeli lipp Saksa kohtus? Põllumeeste protestide lipp? Rahutuvi? Või, jumal hoidku, AfD kampaania lipp? Pahameel oleks tohutu – õigustatult. Ja süüdistus oleks – samuti õige: poliitiline mõjutamine. Riigiaparaadi kuritarvitamine poolevalikuks.
Aga kui sama kohtusüsteem täna Berliinis, Hamburgis ja mujal uhkelt vikerkaarelippu oma hoonete kohal tuules lehvitab, siis see on väidetavalt neutraalne, apoliitiline ja kahjutu. Veelgi enam: see peaks olema „mitmekesisuse märk“. Seejärel kuulutavad kohtunikud, pressiesindajad ja ametnikud, et lipp „ei ole sümbol konkreetsele grupile, vaid kõigile“.
Hõõrud silmi. Ja küsimus on: kas nad ise seda usuvad? Ja kui sügavalt nad oma ideoloogias lõksus on? Nii sügaval, et nad ei taipa enam, kui absurdne, isegi kitsarinnaline nende käitumine eemalt vaadates paistab? On valus näha, milline kliima Saksa riigis valitseb – õhkkond, kus konkreetse liikumise sümbol on muudetud moraalseks imperatiiviks. Ja igaüht, kes ei marsi otse vikerkaaresammus, peetakse kahtlaseks.
Joachim Wagneri, kriminoloogi, kes töötas pikka aega ka ARD-s, „maailm“ – artikkel teemal, mis on tasulise müüri taga, demonstreerib seda viletsust muljetavaldavalt – ka seetõttu, et ta jääb oma hinnangutes märgatavalt vaoshoituseks. Wagner loetleb, kuidas Berliini-Kreuzbergi, Schönebergi, Lichtenbergi ja Hamburgi ringkonnakohtud heiskavad vikerkaarelipu – tuginedes haldusmäärustele, ministeeriumide soovitustele ja roheliste poliitikute, näiteks endise justiitssenaatori ja praeguse Bundestagi liikme Till Steffeni „ettepanekutele“. Hamburgi kohtusüsteemi juhina „soovitas“ ta aastaid tagasi kohtute esimeestel vikerkaarelipu heiskamist.
Wagner dokumenteerib ka vastupanu esinemist – näiteks piirkondlikus kohtus ja halduskohtus, samal ajal kui ringkonnakohus täitis kuulekalt rohelise tööandja soove. „Vastupanijad“ viitasid kohtute erilisele neutraalsuskohustusele. See, mis varem oli norm, on nüüd peaaegu julge vastupanu vaim.
Kui kurb, et selline asi nõuab tänapäeval julgust. Ja kui kurb, et keegi nagu Wagner ei nimeta oma artiklis ruumis olevat elevanti kristallselgelt, vaid manööverdab selle ümber nagu kogenud kõnekirjutaja tabu ümber: nii sõnaosav kui võimalik, nii silmapaistmatu kui võimalik, nii tähtsusetu kui võimalik. Wagner ei ütle, et see on põhimõtteline vastuolu põhimõttega, mis peab kohtutele püha olema: demonstratiivne erapooletus. Ta lihtsalt pakub välja, et see võib olla probleem. See ei ole ajakirjandus, see on tekstis valatud kohanemine aja vaimuga.
Sest vikerkaarelipp ei ole lihtsalt mingi värviline kangatükk. See esindab otseselt poliitilist tegevuskava – vähemalt nii Wagner dokumenteerib. Endine Saksamaa Liitvabariigi siseminister Nancy Faeser SPD-st kiitis selle heaks sõnadega, et see peaks „võitlustama queer-vaenulikkusega“ ja „tegema solidaarsuse kannatanutega nähtavaks“. See, mida ta oma moraalses rahulolus inimlikkuse väljendusena näeb, pole tegelikult midagi muud kui maailmavaade.
Sest kui kohus selle lipu heiskab, annab see selgelt märku: poliitilises võistluses oleme teatud poolel – woke, punarohelisel poolel. Ja seda tehes astub kohus üsna ühehäälselt välja teise poliitilise poole vastu – mis ei taha „woke“ värgiga midagi pistmist teha. Ja mis siis, kui selles kohtus on hageja, kes tunneb end soolise surve tõttu diskrimineerituna? Õpetaja, kes keeldub kaasa minemast? Kodanik, kes ise kaebab vikerkaarelipu vastu kohtusse? Või keegi, keda süüdistatakse Habecki või Barbocki väidetavas solvamises?
Kuidas peaks neil inimestel olema mulje, et nad seisavad neutraalse kohtu ees, kui vikerkaarelipp selle kohal lehvib? Sest fakt on see, et mulje ainuisikulisest poolehoidmisest kahjustab usaldust kohtusüsteemi vastu. Ja see mulje tekib paratamatult siis, kui kohtud hakkavad sümboolse poliitikaga meeleolu looma.
Mis mind eriti murettekitavaks teeb: paljud inimesed ei märka enam, et see on probleem. Või ei taha seda märgata. Vikerkaarelipu poliitiline sümboolika on imbunud ühiskonna keskele või täpsemalt öeldes sisendatud nii, et paljudele tundub see riikliku kvaliteedimärgina. Nagu silt „headele inimestele“.
Milline pööre! Ühelt poolt on ristide riputamine nüüd paljudes kohtades skandaaliks muutumas – ja öeldakse: see pole võimalik.
Näiteks peavad võimud või koolid olema ideoloogiliselt neutraalsed. Liikumise sümboolika ülesriputamine on seevastu nüüdseks normaalne – kuigi rist on vähemalt osa lääne traditsioonist, samas kui LGBTQ+ tegevuskava esindab selgesõnalist poliitilist projekti.
Wagner kirjutab, et Berliinis on haldusmäärus „mittesuveräänsete lippude heiskamise“ kohta. Ilus ametlik sõna, mis läheb asja tuumani: need lipud ei ole suveräänsed. Nad ei ole neutraalsed. Ja just seetõttu pole neil kohtutes kohta. Punkt.
Pole juhus, et Bundestagi president Julia Klöckner ja rahandusminister Merz lõpetasid vikerkaarelipu heiskamise Riigipäevahoones ja kantseleihoones 2025. aasta suvel. Ja on oluline, kui hüsteeriliselt SPD, rohelised ja vasakpoolsed sellele reageerisid – justkui oleks see rünnak inimõiguste vastu.
Kui liikumine nõuab nii palju oma sümbolite nähtavust, siis ei ole asi aktsepteerimises. Siis on asi domineerimises.
Ja kui riik osaleb – jah, isegi kui kohtud neid lippe tervitavad –, siis ei saa ohverdatud mitte ainult seadus. Siis kaob juba niigi äärmiselt madal allesjäänud usaldus institutsioonide vastu. Ja see on ohtlikum kui ükski lipp.
Allikas: reitschuster.de