Ameerika Ühendriikide konservatiivide iga-aastasel konverentsil Conservative Political Action Conference (CPAC) esines 19. mail kõnega ka Ungari peaminister Viktor Orbán. Toome teieni Orbáni kõne tõlke.
“Daamid ja härrad, head Ameerika sõbrad ja konservatiivid üle kogu maailma!
Tervitan teid kõiki. Eriline tervitus aga minu sõbrale Václav Klausile. Ei ole mingi üllatus, et tema näol on tegemist ühe intellektuaalselt julgeima mehega Euroopas – on ju tal ka hulgaliselt aastaid turjal; üllatus on pigem see, et ta on meie hulgas endiselt kõige nooruslikum ja värskem. Armas Klaus, suur tänu siia tulemast ja meiega liitumast!
Ma tean, et te kõik väärite paremat kõne kui see siin, ent me teame ka seda, et maailmarekordit ei joosta hommikul. Palun hoidke seda mu mõtteid kuulates meeles. Igal juhul on meeldiv, et olete siin. Ajastus on õnnelik kokkusattumus: kuu aega tagasi võitsime neljandat korda järjest valimised ja neli päeva tagasi moodustasin oma viienda konservatiivse ja kristliku valitsuse; ning täna olen siin koos teiega. Alati on hea vestelda sõpradega, aga eriti hea on, kui leidub midagi, mis su sõnu kinnitab. Meie, ungarlased, tunneme õigustatult, et meil on olemas see miski, millega kinnitada oma sõnu.
Sõbrad! Me oleme käinud maha pika tee. 1980. aastatel lugesime Ida-Euroopas USAs toimuva kohta põrandaalustest ja ebaseaduslikest väljaannetest; aga siin me nüüd oleme, Ungari võõrustamas vabariiklaste partei, vana hea partei, kõige olulisemat poliitilist üritust. Mäletan hästi, kuidas me teid omal ajal kadestasime: kadestasime teie demokraatlikku debateerimiskultuuri, vabadust, millega korraldati Ameerikas avalikke suhteid; kadestasime president Reagani karismaatilisust, tema hoogu, tema nutikust ja tema poliitikat. Ja loomulikult, me võtsime temast eeskuju. Meil olid vaid hallis ülikonnas kommunistliku partei funktsionäärid ja nende poliitiline uuskeel, rõhuv õhkkond ja lootusetus.
Head Ameerika sõbrad! Kui olete juhtunud vaatama teleseriaali „Tšernobõl“, siis oskate ehk aimata, millest ma räägin. Ja täna võõrustame me seda suurepärast üritust, mille eest tahan tänada organiseerijaid, ent ennekõike teid, kes te austate meid oma kohaloluga. Tänan kõigi ungarlaste nimel meie Ameerika sõpru ja kõik teisi, kes meid austavad ja on tulnud Budapesti.
Kuidas saan mina anda oma panuse tänasele kogunemisele? Ehk sellega, et räägin teile, kuidas me võitsime: kuidas me võitsime kommunistliku režiimi, kuidas me võitsime liberaale ja kõige hiljutisemalt, kuidas me võitsime rahvusvahelised vasakliberaalid, kui nad koondasid oma jõud Ungari valimistel meie vastu. Ma räägin teile, kuidas me võitsime neid esimesel, teisel, kolmandal, neljandal ja viiendal korral – ja kuidas me võidame neid jälle. Nagu hõiskavad Fradi [Ferencváros jalgpallikulubi liikmed]: „Veel, veel, veel, tuleb lüüa veel väravaid!“ Ma räägin teile, kuidas innukatel üliõpilastel õnnestus lammutada diktatuur, kuidas neil seejärel õnnestus murda naasnud kommunistide ja liberaalide mõtlemises valitsev hegemoonia ja kuidas neil õnnestus lõpetada progressivistide domineerimine avalikus elus.
Räägin teile, kuidas sai Ungarist konservatiivide ja kristlike väärtuste kants Euroopas. Muidugi saaks seda kõike teha pika kõne asemel kiiresti ja lihtsalt. Kindral Pattonilt õppisime, et lahing toob esile kõik hea ja eemaldab kõik alatu. Nii on ka poliitilisel lahinguväljal. Ka siin, mu sõbrad, jäävad püsti vaid parimad – või siis lühidalt öeldes, võidu kõige olulisemaks tingimuseks on vajadus saada parimaks. Võit on võimalik siis, kui sa oled parim.
Daamid ja härrad! Alustame sellest, et teie, poliitikud, kes te armastate oma riiki, seisate silmitsi samade probleemiga, mis meil Ungaris on õnnestunud edukalt lahendada. Selleks probleemiks – minu arvates nii Ameerikas kui ka Lääne-Euroopas – on progressiivsete liberaalide domineerimine avalikus elus. Probleemiks on tõsiasi, et nad on võtnud üle kõik olulised positsioonid kõigis olulistes institutsioonides, neil on domineeriv positsioon meedias ja nende poolt on toodetud kõik kõrg- ja massikultuuri poliitiliselt indoktrineeritud tööd. Nemad – progressiivsed vasakpoolsed – ütlevad meile, mis on tõde ja mis mitte, mis on õige ja mis on vale. Ning konservatiivid tunnevad end omaenda riigi avalikus elus nagu Sting New Yorkis – seadusliku võõrana.
Head Ameerika sõbrad!
Ka Ungaris oli olukord sama. Kolmkümmend aastat tagasi olid ka siin võimul vasakpoolsed – siin valitses isegi kommunistlik diktatuur. Kogu riigi masinavärk töötas kommunistide võimu laiendamise nimel. Nii kummaliselt kui see ka ei kõla, meie, ja mina, kasvasime üles nn virgunud maailmas. Ainult et siis nimetati kriitilist rassiteooriat teaduslikuks sotsialismiks ja seda õpetati meie riigi ülikoolides samamoodi, nagu virgunud õpetavad praegu teie riigis. Tavapärane sotsialistlik diktatuur – just selles kasvasime me üles. Poliitkorrektsus, orwellik uuskõne, riiklik kontroll avalikkuse üle, eraomandi sundvõõrandamine ja parempoolsete stigmatiseerimine.
Head Ameerika sõbrad ja külalised mujalt!
Kommunismi ajal oli üks nali, mis rääkis sellest, kas kommunismi ajal on võimalik teha nalja. Nali ise oli selline: Nõukogude Liidus peetakse poliitnaljade võistlust järgmistel tingimustel – kolmanda koha võitja saab reisipaketi Siberisse kaheks nädalaks, teise koha võitja aastaks ja esimese koha võitja kogu eluks.
Ameerika sõbrad!
Kui teile tundub, et see nali on muutunud tähenduslikuks ka teile, siis on käes aeg tegutseda. Meie tõusime üles ja 1980. aastate lõpus otsustasime, et nüüd aitab. Me tahtsime saada tagasi oma riiki ja vabadust, me tahtsime saada tagasi oma riigi vabadust. Kommunistid ei lasknud sel juhtuda niisama lihtsalt – toimusid politseirünnakud, keelud, salaja pealtkuulamised, riigiagentide infiltreerumised, ähvardused, väljapressimised.
Ent me pidasime vastu ja me võitsime. Sovjetid välja, kommunistid ninali. Arvasime, et olime lõpuks saavutanud oma tahtmise, ent me eksisime; diktatuuri all tegid liberaalid ja konservatiivid kommunistide vastu küll koostööd, ent selle järgselt asusid liberaalid esimesel võimalusel uuesti kommunistide poolele. Tuli välja, et tegemist on loomulike liitlastega. Kui ma ei eksi, siis sarnane patune leping on sõlmitud ka USAs. Summa summarum, pärast Ungari esimesi üldvalimisi [Ungaris pärast kommunismi langemist] domineerisid Ungari avalikus elus endised kommunistid, liberaalid ja progressivistid, ja Ungari parempoolsed olid eemale tõrjutud.
Kui mu sõber Donald Trump võitis 2016. aastal USA presidendivalimised, oli üks tema peamistest lubadustest seotud n-ö soo kuivendamisega. President Trumpi teened on vaieldamatud, kuid sellest hoolimata teda 2020. aastal tagasi ei valitud. Temaga juhtus sama, mis meie esimese konservatiivse ja kristliku valitsusega 2002: me tegutsesime suurepäraselt – möödunud on piisavalt aastaid, seega võin ehk lubada pisut enesekiitust –, ent Ungari vasakpoolsete soo tiris meid põhja.
Ja siis, aastatel 2002-2010, nägime, mis sellises olukorras tavapäraselt juhtub. Sotsialistid kulutasid inimeste raha. Ungari sattus võlgadesse, majandus langusesse, inflatsioon väljus kontrolli alt, kasvas tööpuudus ja inimesed ei suutnud enam tasuda oma arveid. Tänavatel kasvas vägivald ja tegutsema hakkasid paramilitaarsed rühmitused. See oli küll juba tükk aega tagasi, ent ärme unusta: avalikkust jahmatasid ka etniliselt motiveeritud mõrvad. Vasakpoolsed olid vähendanud politsei rahastust nii palju, et politsei ei suutnud enam isegi teeselda korra tagamist ja seadused kaitsesid pigem kurjategijat kui ohvrit.
Head Ameerika sõbrad!
Ma arvan, et ka teie olete näinud sarnaseid asju. Pühakiri ütleb, et iga puud tuntakse tema viljast. Progressiivse valitsuse viljad räägivad iseenda eest. Majanduse hävitamine ja kuritegevus tänavatel. Ent head sõbrad, 2002. aastal lõime me populaarse liikumise ja intellektuaalse vastupanu nende jõududega, kes meile pärast valimiskaotust olid jäänud. Me ei võtnud sisse kaitsepositsiooni ja me ei leppinud oma vähemuse staatusega; meie eesmärk oli võita ja me kuulutasime välja rekonkista.
Head sõbrad, meie plaan osutus edukaks. 2010. aastal olime tagasi. Olime töötanud kaheksa aastat, samm-sammult, kivi kivi peale, olime võidelnud ja ehitanud. Ravim on valmis. Ungari on see laboratoorium, kus testiti vastumürki progressivistide dominantsusele. Praeguseks oleme oma laborikitlid varna visanud, sel kevadel sai Ungari oma neljanda doosi ja võin öelda järgmist: patsient on täielikult tervenenud. Ravim on kõigile tasuta ja see koosneb kaheteistkümnest komponendist, mida teiega nüüd jagan. Külalistele teadmiseks – 12 on Ungari vabadusvõitlejate õnnenumber.
Esimene komponent Ungari ravimis on mängida omaenda reeglite järgi. Võita on võimalik ainult siis, kui keeldutakse aktsepteerimast teiste pakutud lahendusi ja teid. Nagu ütles Churchill – vaenlaste olemasolu on selge märk sellest, et teed midagi õigesti. Just seepärast ei tohi me lasta end heidutada laimamisest, taunimisest, sellest, et meid peetakse piiri taga tülikaks. Tegelikult oleks kahtlane hoopis see, kui nii ei tehtaks. Pidage meeles – need, kes mängivad oma oponentide reeglite järgi, on kindlad kaotajad.
Teine komponent: rahvuskonservatiivne sisepoliitika. Rahvus ei ole ideoloogia, isegi mitte traditsioonide tagajärg. Kirikuid ja perekondi tuleb toetada, kuna just nemad on rahvuse ehituskivid. See tähendab, et tuleb seista valija kõrval. Otsustasime peatada migratsiooni ja ehitada oma lõunapiirile piirimüüri, kuna ungarlased ütlesid, et nad ei taha illegaalseid immigrante. Nad ütlesid: Viktor, ehita see müür! Kolm kuud hiljem oli piirimüür püsti. Oluline on asju mitte liiga keeruliseks mõelda; Ungari piiritara kujutab endast liikumisandurite, vahitornide ja kaameratega varustatud struktuuri, ent sellest piisab, et inimestel oleks võimalik kaitsta oma riiki.
Progressivistide Achilleuse kannaks on just see, et nad tahavad suruda ühiskonnale peale omaenda unistusi. Meie jaoks tähendab see aga ka võimalust, sest oluliste teemade puhul ei meeldi inimestele tavaliselt vasakpoolsete palavikusonimised. Tuleb leida üles teemad, millede puhul vasakpoolsed on reaalsusest täiesti irdunud ja tuua need avalikkuse ette – ent viisil, millest mõistlikel inimestel on võimalik aru saada.
Kolmas komponent: rahvuslikud huvid välispoliitikas. Progressivistide meelest kujutab välispoliitika endast alati ideoloogiate lahingut: lahingut hea ja halva vahel, milles otsustatakse ajaloo käik igaveseks. Aga minu arvates on viimase saja aasta jooksul toimunud vähemalt neli sellist „viimast lahingut“. Selle kontseptsiooniga on midagi korrast ära. Meie vastus peaks olema selge ja lihtne antitees progressivistitele: rahvus kõigepealt! Ungari kõigepealt! Ameerika kõigepealt! Me vajame omaenda huvidest lähtuvat välispoliitikat. See ei ole alati lihtne, sest ülemaailmne välispoliitika on sageli keeruline.
Vaatame kasvõi sõda meie naaberriigis. Venemaa on agressor, Ukraina ohver. Me mõistame agressori hukka ja aitame agressiooni ohvrit. Kuid samas me teame, et Ukraina ei kaitse Ungarit. Tegemist oleks absurdse mõttega! Ungarit saavad kaitsta NATO ja Ungari kaitseväed. Oma rahvaarvu arvestades oleme võtnud vastu väga suure arvu põgenikke ja ungarlased aitavad heal meelel. Nad aitavad rõõmuga, kuid nad ei taha maksta selle sõja eest ise ränka hinda, sest see ei ole nende sõda ja nemad ei saa sellest mingit kasu. Nad teavad väga hästi, et sõjaga kaasnevad sanktsioonid, meeletu inflatsioon ja majanduslik stagnatsioon; nad teavad, et sõda toob alati kaasa inimeste vaesumise. Me ei tohi jääda kuulama sireenide laulu, ükskõik kui ahvatlevalt see ka ei kõlaks. Meie eesmärk on taastada rahu, mitte jätkata sõda, sest nii on meie rahvuslikes huvides. Ungari kõigepealt!
Neljas komponent, head sõbrad: meil peab olema omaenda meedia. Me saame paljastada vasakpoolsete hullumeelseid ideid ainult siis, kui meil on meid abistav meedia. Vasakpoolsete arvamused on enamuses vaid põhjusel, et meedia neid võimendab. Probleemi peamiseks põhjuseks ongi see, et tänapäeva Lääne meedia toetab vasakpoolseid ideid. Ajakirjanikud õpivad ülikoolides progressiivsete ja vasakpoolsete vaadetega õppejõudude käe all. Ja niipea, kui meediasse ilmub mõni konservatiivne isik, hakatakse teda kritiseerima, teda rünnatakse, laimatakse ja häbistatakse.
Olen tuttav Lääne demokraatia eetosega, mille järgi peaks parteipoliitika ja ajakirjandus olema lahutatud. Nii peakski see olema. Aga, head sõbrad, USA demokraadid näiteks ei järgi neid reegleid. Püüdke kokku lugeda, kui mitu meediaväljaannet on demokraatliku partei teenistuses: CNN, New York Times, see on pikk loetelu – võiksin jätkata kogu õhtu. Loomulikult on ka vabariiklastel liitlastest meediamaju, kuid seda ei saa võrrelda meedias valitseva liberaalide ülekaaluga. Minu sõber Tucker Carlson seisab üksi ja vankumatult. Tema saadetel on kõige kõrgemad vaatajareitingud. Mida see meile ütleb? Seda, et niisugused saated peaks olema eetris ööl ja päeval – või nagu öeldakse 24/7.
Viies komponent: paljastage oma oponentide kavatsused. Võidu saavutamiseks on meedia toetus vajalik, ent sellest ainuüksi ei piisa. Meil tuleb lisaks murda ka tabud. Võib-olla mul polegi vaja rääkida sellest oma Ameerika sõpradele, sest kes võiks olla suurem tabude murdja kui president Donald Trump? Ent alati on võimalik tõsta latti kõrgemale: me ei pea murdma mitte ainult tänaseid tabusid, vaid ka homseid. Ungaris paljastame me vasakpoolsete kavatsused juba enne, kui neil on õnnestunud tegutsema asuda. Alguses püüavad nad oma kavatsusi maha salata, aga võit on veelgi magusam, kui selgub, et meil oli ikkagi algusest peale õigus.
Näiteks lastele suunatud LGBTQ propaganda teema. Siin on endiselt tegemist küllaltki uue probleemiga, ent me oleme selle juba põrmustanud. Tõime teema avalikkuse ette ja korraldasime selle osas referendumi. Valdav enamus ungarlasi oli laste sedalaadi sensitiseerimise vastu. Paljastades vasakpoolsete plaani juba selle varajases staadiumis, sundisime nad kaitsepositsiooni ja kui nad meie algatust ründasid, olid nad ühtlasi sunnitud tunnistama, et nende plaan tegelikult oligi reaalne. Lubage, et tsiteerin taas kindral Pattonit, kelle sõnul on kiirelt ja agressiivselt ellu viidud keskpärane plaan parem, kui paari nädala pärast korraldatud ideaalne plaan.
Kuues komponent: majandus, majandus, majandus. Me kõik teame, et vasakpoolsed tahavad juhtida majandust abstraktsete arusaamade järgi. Tegemist on lõksuga parempoolsetele. Ärge langege sellesse mitte kunagi. Kui me saime võimule, otsustasime, et peame ajama ainult sellist majanduspoliitikat, mis on kasulik enamusele. Ungaris on meie moto: isegi neil, kes meid ei valinud, läheb lõpuks paremini. See tähendab, et tegutseme täpselt vastupidiselt progressivistidele: isegi neil, kes nende poolt hääletavad, läheb lõpuks halvemini. Lõppude lõpuks tahavad inimesed teha tööd; inimesed tahavad tööd, mitte majandusteooriaid. Inimesed tahavad elus edasi liikuda ja inimesed tahavad oma lastele paremat elu, kui on olnud neil endal. Juhul kui parempoolne valitsus neile seda võimaldada ei suuda, on see valitsus määratud hukule.
Seitsmes komponent: ärge laske end lükata äärmustesse. Mainin seda, kuna parempoolsete hulgas tõstavad aeg-ajalt pead äärmuslikud vandenõuteooriad; nii nagu vasakpoolsete hulgas tõstavad pead äärmuslikud utoopiad. Kui vaatame veidi lähemalt, siis näeme, et inimesed ei taha kumbagi. Aga armsad sõbrad, mis vahet on paremäärmuslaste poolsel teaduse eitamisel ja LGBTQ liikumise poolsel bioloogia eitamisel? Vastus on lihtne: mingit erinevust ei olegi. Peame andma keisrile selle, mis kuulub keisrile, Jumalale selle, mis kuulub Jumalale ja teadusele selle, mis kuulub teadusele. Võime ju koguda vandenõuteooriaid levitades suurt populaarsust internetifoorumites – ja tõsi, mõnikord on mõnes neis teooriates ka tõetera sees; kuid tegelikkuses toob see kaasa suure osa valijate võõrandumise, me leiame end ääremaale tõrjutuna ja lõpuks kaotajatena.
Kaheksas komponent: lugege iga päev. Raamat päevas hoiab kaotuse eemal. Ma tean, et see kõlab kummaliselt. Ma ei ole ka ise mingi akadeemik, kuid tõsiasi on see, et mitte ükski teine leiutis maailmas ei ole veel ületanud raamatut kui ideede mõistmise ja edasiandmise vahendit. Maailm muutub üha keerulisemaks ja meil on vaja pühendada aega selle mõistmisele. Mina näiteks pühendan igal nädalal ühe terve päeva lugemisele. Lugemine aitab meil ka mõista oponentide mõttemaailma ja leida üles vead nende mõtlemises. Kui need vead on teada, siis on kõik muu juba korraldamise küsimus. Peame tõlkima selle igapäevase tegevuse ja poliitilise kommunikatsiooni keelde. Spinndoktorid on igati kasulikud, ent probleemi süvitsi mõistmisega peame tegelema meie, poliitikud.
Üheksas komponent: ei tohi kaotada usku. Usu puudumine on ohtlik. Kui inimene ei usu, et ees ootab lõplik kohtumõistmine ja vastutamine oma tegude eest Jumala ees, siis arvab ta, et võib teha kõike, mis on tema võimuses. Seega tuleb julgustada noori konservatiivseid poliitikuid tegelema usuga. Algselt ei pidanud ma seda prioriteetseks, kuid nüüdseks olen mõistnud, et kui pühendame aega oma usule, tuleb ka edu kergemini. Olen olnud parlamendiliige 32 aastat ja alustan seitsmeteistkümnendat aastat peaministrina. Järgin prohvet Jesaja sõnu, kes ütles: „Kui te ei usu, siis te ei püsi.“ Head sõbrad, poliitikas on need sõnad seaduseks.
Kümnes komponent: leidke sõpru. Meie oponendid, progressiivsed liberaalid ja uusmarksistid on väga ühtsed ja toetavad üksteisest. Konservatiivid seevastu on valmis tülitsema omavahel väikseimategi asjade üle. Ja siis imestame, kuidas on oponendid meid nurka mänginud. Oleme intellektuaalselt võimekad ja peame ka intellektuaalseid nüansse oluliseks. Aga kui me tahame olla edukad poliitikas, siis ei tohi me keskenduda sellele, milles me ei ole ühel nõul, vaid sellele, mis meid seob.
Toon ühe näite. Vatikan on üks meie tähtsamaid liitlasi Euroopas. Tegemist on liitlasega, kes kaitseb kristlikke väärtusi, perekonda ja kellega ühiselt kinnitame, et isa on mees ja ema on naine. Me seisame koos rahu eest ja toetame Ukraina sõjapõgenikke. Kuid illegaalse migratsiooni osas lähevad meie arusaamad lahku. Samas ei peaks me keskenduma teemadele, mis tekitavad tuliseid vaidlusi, vaid otsima võimalusi, kuidas teha koostööd. Uskuge mind, kui me nii ei tegutse, nopivad meie oponendid meid ükshaaval.
Üheteistkümnes komponent: looge kogukondi. Sõbrad, aastate jooksul olen ühtlasi õppinud, et konservatiivne poliitika ei saa olla edukas ilma funktsioneerivate kogukondadeta. Mida vähem on kogukondi ja mida üksikumad on inimesed, seda arvukamalt nad valivad liberaale; ja mida rohkem on kogukondi, seda rohkem hääli saame meie. Nii lihtne see ongi. Mul ei olegi vaja teile seda selgitada. Ameerika Ühendriigis on maailma kõige paremini funktsioneerivad klubid, ühingud ja kogukonnad. Meil tuleb vaid saada aru, et neid kogukondi peab hõlmama mõni poliitiline üksus.
Ja lõpuks kaheteistkümnes komponent: ehitage üles oma institutsioonid. Edukaks poliitikaks on vaja institutsioone ja instituute. Olgu nendeks siis mõttekojad, hariduskeskused, õpikojad, välissuhete institutsioonid, noorteorganisatsioonid – ükskõik mis; aga neil kõigil peaks olema poliitiline väljund. Ärme unusta: poliitikud tulevad ja lähevad, ent institutsioonid püsivad põlvkondi. Institutsioonidel on võime uuendada poliitikuid intellektuaalselt. Uusi ideid, uusi mõtteid ja uusi inimesi on kogu aeg juurde vaja. Kui neist peaks tekkima puudus, oleme ilma ka oma laskemoonast ning meie oponendid ei näita meid alistades üles mingit halastust.
Head sõbrad!
Maailmas toimuvad tohutud muutused. Kõlab küll kummaliselt, ent on sellest hoolimata tõsi – inimvaenulikud ideoloogiad fašismi ja kommunismi näol on pärit Läänest. Me ei oleks kunagi osanud arvata, et kommunistid ei naase mitte ainult idast, vaid ka läänest.
Praegu aga näeme, kuidas progressivistid on ohuks kogu Lääne tsivilisatsioonile ja tõeline oht ei valitse meid mitte väljastpoolt, vaid seestpoolt. Head Ameerika sõbrad, te seisate sellega silmitsi Ameerika Ühendriikides, meie aga seisame sellega silmitsi Euroopa Liidus. Tegemist on samade inimestega: näotud, ideoloogiliselt koolitatud bürokraadid istuvad nii Washingtonis kui ka Brüsselis. Progressiivsed liberaalid ja uusmarksistid on mürgitatud virgumise ulmega ning kirjas George Sorose ja avatud ühiskonna propageerijate palgalehel. Nad tahavad hävitada Lääne elukorraldust, mida teie ja meie nii väga armastame, seda, mille nimel võitlesid meie vanemad II maailmasõjas ja külmas sõjas ning mille eest võitlesime meie, kui ajasime nõukogude kommunistid Ungarist välja.
Sõbrad! Me peame võitlema ja koos tegutsedes on meil võimalik vaid võita. Me peame võtma tagasi Washingtoni ja Brüsseli institutsioonid. Me peame olema üksteise sõbrad ja liitlased. Me peame koordineerima oma vägede liikumise, sest seisame silmitsi väga suure väljakutsega. Otsustavaks aastaks on 2024: teil toimuvad presidendi ja kongressi valimised ning meil Euroopa Parlamendi valimised. Need kaks kohta panevad paika rindejoone võitluses Lääne tsivilisatsiooni eest. Praegu ei hoia me rindejoont kummaski kohas. Ent me vajame mõlemat. Meil on ettevalmistuste tegemiseks kaks aastat. Ungari õppetunnist teame, et meil ei ole hõbekuuli. Me peame nägema vaeva. Me peame seda tegema. Seega, käärime käised üles! Aitäh ja palju edu!”