25.03.2019
Kas meenutab Postimehe toimetust? Pilt on illustratiivne.
On uskumatu, kuidas ajakirjanduses võtab sõna “ajakirjanik”, kes on ehe näide sellest, milline ei tohiks selle ameti esindaja.
Vilja Kiisler on ilmselgelt see üks neist ajakirjanikest, kellele pole tähtis mitte tõde, vaid laipade hulk, mis pärast tema “meediatööd” maha jääb ehk rohkem purustatud elusid. Ta kuulub nende inimeste hulka, kes pärast Vooglaidude pere mõnitamist “Kolmeraudses” ilmselt parastab: “Vähe said, mina oleks hullemini väänanud!”
Kiisleri ajakirjanikustiilist paistab välja soov panna inimesi ütlema seda, mida nad tegelikult ei soovinud, ja see siis nende vastu keerata – see raisakulli stiil. Kiisleri töös puudub igasugune eetika, on vaid robustne “ärategemise” stiil, ühendatud ideoloogiatöötaja verejanuga, puudub inimlik professionaalsus, on vaid hüääni asjatundlikkus.
Kiisler on veendunud kapinats – tema intervjuudes peab alati välja jõudma 1930. aastate Saksamaale. Ja teadagi miks – natsism on tema arvates mõjusaim vahend kellegi laimamiseks, sest Euroopa on jätkuvalt Antifa lainel. Siis saab intervjuu lõpus paljutähendavalt ohata: “See lööb mindki sõnatuks!” Kuigi nii paandunud raisakulli ei löö enam keegi pahviks.
Oma viimases paskvillis arutleb Kiisleri Ratase ja Helmede valetamise üle – ja seda teeb inimene, kellele valetamine on leib! Just Kiisleri juttudel on kriiskavad pealkirjad tapmistest, mis jätavad mulje verejanulisest intervjueeritavast – kuigi loos selgub, et Mart Helme rääkis sellest, et retsidiivsete kurjategijate puhul tuleks rakendada surmanuhtlust. Kiisleri supervaled ongi peidus inimesest värdjat tegevates pealkirjades, mis ei vasta tegelikult üldse loo sisule.
“Vale väline vähendamine, pehmendamine või ilustamine ei anna tulemuseks mitte tõde või õigust, vaid veel suurema vale” – kui Kiisler ise sellest oma töös ei lähtuks, oleks Eesti ajakirjandus sõltumatum, tervem, ausam ja erapooletum. Just temasugused ongi Eesti ajakirjanduse viinud tasemele, kus voolab ainult solk ja puudub usaldus.
Parafraseerides väidet “EKRE valetab niikuinii”, ütleks – Kiisler valetab igas olukorras ja ka une pealt. “Suvaline ümberkäimine igasuguse informatsiooniga, sh arvudega, oma arusaamade ja tõlgenduste esitamine faktide pähe, teisel arvamusel olijate personaalne verbaalne peksmine ning poliitiliste vastaste ja ajakirjanduse lakkamatu süüdistamine valetamises on vaid üks osa sellest, mida neile endile meeldib nimetada infooperatsioonideks. Valetamine ja hirmutamine ongi see, millele see erakond on end rajanud,” väidab ta.
Kulla Kiisler, see käib ju 100% sinu enda pihta – suvaline ümberkäimine intervjueeritava jutuga, oma arusaamade ja tõlgenduste esitamine vestluskaaslase jutu pähe, talle oma sõnade suhu panek, intervjueeritavate verbaalne peksmine ja mõnitamine, üksikute sõnade kontekstist väljakiskumine – see kõik on nii kiislerlik ja seda nimetab ta kõlava nimega “Otse Postimehest”! Valetamine ja väänamine on see, millele ta oma “ajakirjandusliku” tegevuse on rajanud.
Kui Kiisleri arvates lammutab EKRE Eesti ühiskonda, siis tema ise on juba vundamendini lammutanud selle Eesti ajakirjanduse, mille üle inimesed uhked olid, mida nad usaldasid ja omaks pidasid. Just temasugused on sellest loonud tõelise kanalisatsiooni, kus voolab soppa, valet ja verbaalset väljaheidet. Kui EKRE ja SAPTK ideaal asetseb sügaval minevikus, siis Kiisleri ja kogu selle ajakirjanduse nime häbistava kamba ideaal on ammugi põhjatutes mülgastes.
Ühelegi ajakirjanikule ei tohiks olla eesmärgiks see, et suur osa ühiskonnast teda vihkaks. Aga Kiisler sellest ei hooli, tema jaoks on lugeja-vaataja “Food, holy food!”, nagu laulis üks raisakotkastest animafilmis “Jääaeg 2”.
Lõpetuseks võiks Kiislerile meelde tuletada üht ütlust: “Mõtle meist, mida tahad – me mõtleme sinust täpselt samamoodi!” Ja meid on kümneid tuhandeid!
Allikas: Postimees