Vilja Kiisler, kui me õigusi riivatakse mõistete „isa“ ja „ema“ tagasitoomisega, siis me oleme riivega väga nõus

„Mul on juba saanud teataval määral perversseks harjumuseks Vilja Kiisleri lugudest kapitaalselt pea peale pööratud hulluste välja otsimine. Või noh, mis otsimisest siin juttu olla saab – need kargavad ju ise näkku.

Seekord on siis hammaste vahel Helme „plärtsumiste“ elluviija, tagakiusaja Riina Solman.

Kas te kõik ikka teate, mis oli Solmani esimene hirmus tegu? Või nagu Kiisler väljendub – samm tagasi, kraani kinnikeeramine.

See jälestusväärne akt seisnes PPA ankeetidesse sõnade „isa“ ja „ema“ tagasi toomises. Märgiline on siinjuures just see „tagasi“.

Ühemõtteliselt, absoluutselt vaieldamatu bioloogilise fakti, imetajate klassi esikloomaliste seltsi inimlaste sugukonna alamliigi Homo sapiens sapiensi esindaja tunnistamine isase vanema (isa) ja emase vanema (ema) järglaseks – see on Kiisleri mõttemaailma kohaselt tagasiminek, samm tagasi, kraani kinnikeeramine.

Aeg-ajalt siin-seal kõlavad poolkaasatundvad irvitused lameda maa teooria kängunud mõistusega pooldajate üle kahvatuvad selle kõrval küll kindlasti.

Ma ei tea muidugi vähimatki Kiisleri lapsepõlvest ja sündimisest, kuid võin mürki võtta, et vähemasti bioloogilises mõttes oli (on?) tal nii ema kui isa. Loodetavasti olid nad olemas ja kohal ka tema kasvamise ajal. Ja usutavasti kuulusid ka tema esimeste sõnade hulka emme ja issi.

Selle Solmani hirmsa teoga otseses seoses manitseb Kiisler mind – „Varem või hiljem osutud sina, armas lugeja, selleks, kelle õigusi ja vabadusi riivatakse, kärbitakse – või jäetakse sind nendest hoopis ilma.“

Hää Vilja, ma olen südamest ja sügavalt nõus sellise vabaduste riivamise, riivimise ja kärpimisega. Ja olen täiel rinnal valmis „tagasi“ minema, kui see võimaldab mul käia isa ja ema haual, mitte vanema Z ja vanema Y kalmul.

Tegelikult elame ikka kafkalikult müstilisel ajal…

Et geide „Rootsis jooksmine“ on vajaduse sunnil tehtud „Rootsi jooksmiseks“, sellel ei ole mõtet pikemalt peatuda. Liigagi tuttav skeem.

„Millel põhineb sinu kindlus, et kiusajad kunagi sinuni ei jõua?“ Selline küsimus tuleb mulle artikli lõpus.

Aga mul ei ole sellist kindlust. On tõdemus, et kiusajad on juba minuni jõudnud. Tõrvikute ja hangudega on nad mu kallal. Minult püütakse võtta minu keelt, minu kultuuripärandit, minu riigi sõltumatust, minu perekonna mälestust, minu abielu pühadust, minu inimväärikust.

Miks Te, Vilja, lepite sellega, et minuga nii tehakse? Miks Te sellele takka kiidate? Lihtsalt seepärast, et mina ja teised minusugused Teile ei meeldi? On see tõesti piisav ja aktsepteeritav põhjus?“

Priit Tali, kolumnist