21.01.2023
Tundub, et võim läheb Riigikogust üle tee ootava Aleksander Nevski juurde…
Laupäeva õhtu Tallinnas. Kortermaja teise korruse korterist väljudes kohtan kõigepealt koridoris telefoniga rääkivat aafriklast. Maja nurga taga teevad suitsu ukrainlased, nooremad mees ja naine. Autorendifirma ees istuvad autosse kolm noort meest, kõlab vene keel. Raudteejaama poole minnes tulevad vastu ema ja laps. Jälle vene keel, nagu ka midagi suurt pakendatuna üheskoos vedaval paaril. See on Tallin. Või siis lausa Reval.
Lõunaeestlased on mitmel korral mulle öelnud, et mida te ekrelased jahute mingist venestamisest ja homodest, on tähtsamaidki muresid. Jah, Lõuna-Eesti on eestikeelne, aga Tallinn enam ei ole. Kui ma 2017. aastal Võrust Tallinnasse kolisin, hämmastas mind ennekõike just vene keele rohkus avalikus ruumis ja olukord on aastatega (eriti viimase kahega) katastroofiliselt hullemaks läinud. Vana hea Pirita rand on suveti peamiselt venelaste päralt ja Kadriorg on nagu Moskva Gorki park.
Lõunaeestlasi võib “lohutada”: käin pidevalt Võrus ja Viljandis oma sisemisi patareisid eestikeelses keskkonnas laadimas ja ka seal on venestumine päral, vene keelt on tavapärasest enam kuulda, ilmselt “tänu” ukrainlastele.
Olen nõukogude aja laps. Elasime venelastega kõrvuti, aga mitte koos, nagu ütleb ka Andrei Hvostov. Lasnamäe tähendas meile midagi hirmsat ja ohtlikku, nagu praegu Rootsis Malmö, suurtemates linnades kaklesid eesti ja vene poisid omavahel, täiskasvanud eestlased ja venelased küll suhtlesid omavahel normaalselt, aga suurt sõprust ei tuntud. Laulva revolutsiooni ajal tahtsime, et lõpetataks üle mõistuse läinud venekeelsete sissevedu ja paljud lootsid, et need, kes on juba kohal, lähevad tagasi Venemaale (või sunnitakse). Seda aga ei juhtunud. Venelased jäid ja ega me ka praegu suurt sõbrad pole. Neil on oma ajalooline kodumaa, meil teist kodumaad pole, aga nad võtaksid ka selle meilt, kui vaid saaksid – seda on näha suhtumisest eesti keelde.
Meie, üle 45-aastased eestlased, pole muutunud. Ka venelased pole, aga nendel on samasugune ka noorem põlvkond, kes kannab vanaisade õhutusel pilotkasid ja kellele meeldivad punatankid. Eestlaste noorem põlvkond aga on “avatud”, seda ka endisest Nõukogude Liidust tulijatele.
Muutunud on Eesti riik, ja viimase kümne aastaga eriti põhjalikult. Laulva revolutsiooni ideaalid on selle riigi jaoks surnud, need elavad veel ainult rahvusmeelses osas. Tahtsime otsustamisõiguse tuua Kremlist Tallinnasse, aga see jalutas edasi Brüsselisse. Mõni ütleb, et me ise saatsime ta sinna, aga fakt on see, et me ise ikkagi ei otsusta. Ja Brüsselist tulevad samasugused mitšurinlikud jaburused, nagu omal ajal Moskvastki: bensiini mõõdame nüüd “roheliselt” kilomeetrites ja rohepöörame maailma nii, nagu sovjetid tahtsid Siberi jõgesid Kesk-Aasiasse suunata.
Eesti riik on üle võtnud NLKP poliitika, ennekõike venestamise osas. Reformarid algatasid seadusemuudatuse välismaalaste seaduses, et tuua siia odavtööjõudu endisest Nõukogude Liidust – just nagu tegi NLKP KK Poliitbüroo liidutehastesse tööliste veoga. Eesti keele kaitsmise on muutunud nonsenssiks, sest mida ka ette ei võtaks, vene keele levik on nii laialdane, et venelastele on riigikeel “poohui”. Isegi sõbrad ja võitluskaaslased ukrainlased annavad oma vene keelega kopsaka panuse Eesti venestamisse.
See on ju “vana hea” Eesti NSV! Loosungid on pisut teised, neid serveeritakse pisut teisiti, aga sisu on sama. Varem olid “internatsionalism” ja “nõukogude rahvas”, nüüd on “avatus” ja “mitmekesisus”, lõpptulemus on ikka sama, eesti keele kadu ja ja venestumine kahasse inglisekeelestumisega. Moskva on nüüd Brüsselis, prikaaside asemel tulevad direktiivid, millest paljud on sama jaburad kui nõukogude võimu omad. Kultuuriminister Piret Hartman tuvustas hiljuti Riigikogus lausa riiklikul tasemel dokumente, kus eestlust enam pole, on mitmekesisus, avatus ja võõraste integreerimine siia. NLKP ja NSV Liit missugune! Ja “hartmanid” loodavad endiselt, et meist saab üks suur ja ühtne pere, kalli-kalli!
Kurb on ka see, et keegi ei taha märgata pealinna valitsemises toimuvat. Tallinnat valitsevad eesti keelt oskavad venelased, kuid eesti meelt neis ei ole. Küll aga on see stiil, millega valitsetakse Peterburi, Pihkvat, Novgorodi: on “omad”, on soojad kohad neile, on meelehea andmine, on “isakesed” – jällegi natuke Venemaad Eestis. “Kremli ööbik” Yana Toom on vaid sammu kaugusel riigivõimust.
Kummaline, et mitte keegi poliitilisest võimueliidist ei tee seejuures teist nägugi, kõigi jaoks on see normaalne areng ja “pahad” need, kes ütlevad, et oodake nüüd, sellist Eestit me küll ei tahtnud. Me tahtsime ikka eesti keelt ja meelt, oma rahvast ja riiki, aga saime võõrad, kes “speak” ja “gavarjat”, saime mingi europrovintsi ja olukorra, kus üks mees ajab käe teise mehe püksi ja see on “uus normaalsus”. Ratased, kallased, seedrid, läänemetsad seda kõike ei näe või pigem ei tahagi näha.
See on masendav. See ei ole enam Eesti. Eriti masendav on see, kuidas väikerahvas on unustanud Nõukogude Liidu ja kurja, mida see meile tegi, ning laseb samasuguse kurja tagasi tuua läänelike loosungitega varjatult. Ida poolt tuleb see nagunii uuesti, kui tal Ukrainas kõik korda peaks minema, ja siin on Putinil eestlaste endi kätega rajatud Väike-Venemaa juba ees ootamas. Muide, Bosnias elasid bosniakid, serblased ja horvaadid ka pikka aega rahulikult kõrvuti, aga seal ka vist integratsioon ei töötanud…
Tahaks nii väga loota, et valimised peatavad selle hulluse, aga miski ütleb hinges ja südames, et seda ei pruugi juhtuda. Ainus lootus on üks erakond ja ilmselt teate isegi, keda ma mõtlen – nad tuleb võimule tuua!
Jüri Kukk