EKRE poolt algatatud eelnõu perverssusi soodustava Istanbulist konventsioonist väljumiseks hääletati Riigikogus maha, teised opositsiooniparteid näitasid, et neil pole soo- ja homoideoloogia vastu midagi.
Läbirääkimistel pidas EKRE poolt kõne Helle-Moonika Helme: “Head kolleegid, need, kes kõnelesid sellel teemal juba eelmisel nädalal, ja need, kes on praegu siin saalis! Tõepoolest tegimegi Vabariigi Valitsusele ettepaneku algatada naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni denonsseerimine ehk Istanbuli konventsioonist väljumine. Tänu sellele on paljastunud siin Riigikogu saalis tohutu silmakirjalikkus, mis selle konventsiooniga on kaasas käinud, ja just avalikkuse jaoks.
Kõik, kes on viskunud sellega seoses siin Istanbuli konventsiooni kaitsele, rääkides midagi naistevastasest vägivallast ja sellest, kui õudne see on – me kõik teame, et on. Ka seda eelnõu esitledes sai korduvalt räägitud sellest, et me absoluutselt mõistame igasuguse naistevastase vägivalla hukka. See ei ole absoluutselt küsimus. Aga need inimesed, kes siin – ka eelkõneleja, kes tegi siin oma väga jõulisi avaldusi –, need inimesed tegelikkuses ei tee mitte midagi peale suurte sõnade selleks, et päriselt ka naisi kaitsta. See asjaolu on tänu sellele, et me oleme selle eelnõu siin esitanud, ilmsiks saanud. Aga vaatame siis sõnade taha.
Eelmisel nädalal luges üks kolleeg Eesti 200-st ette statistika perevägivalla ja lähisuhtevägivalla juhtumitest, rääkis laste vastu suunatud seksuaalvägivallast, väristas siin kõvasti pead ja ma ei tea, kuhupoole ta siin süüdistavalt jälle vaatas. Aga vabandust, kõik asjaosalised, kes peaksid kogu selle statistika vähendamisega reaalselt tegelema – oleksid pidanud tegelema kõik need aastad, kui see Istanbuli konventsioon kehtis –, on sellesama rääkija enda erakonnast: siseminister Igor Taro ja justiitsminister Liisa-Ly Pakosta. Miks te ei tee midagi? Miks te ei ole midagi teinud?
Selle asemel surusite siinsamas läbi näiteks seaduse, kus te andsite pedofiilidele võimaluse lihtsustatud korras peale karistuse kandmist asuda taas tööle lasteasutustes. Nii et ei ole vaja väristada pead teemal “peame kaitsma lapsi nende vastu suunatud seksuaalvägivalla eest”. Te ise ju soodustate seda! Teie justiitsminister ei suutnud kaitsta vanu, elatanud naisi hooldekodudes jõhkrate vägistamiste eest. Teie siseminister ei leia vahendeid lähisuhtevägivalla vähendamiseks, kõik need aastad, ja see on fakt.
Ja kõik see, mida te oma kõnedes siin rääkisite, näitab ju tegelikult, et te olete läbi kukkunud naiste kaitsmises, kõiges. EKRE vähemalt, kui me olime võimul, andsime raha, konkreetset raha naiste varjupaikade jaoks. Ja siseminister Mart Helme oli see, kes kehtestas oma määrusega korra, et kui on vägivallajuhtum ja politsei läheb kohale, siis sealt kohapealt eemaldatakse vägivallatseja. Varem viidi ära naine, varjupaika viidi ära, mees jäi koju. Nüüd viiakse ära mees, eemaldatakse vägivalla põhjustaja. Ja seda tegime meie, teie ei ole mitte midagi teinud!
Aga läheme selle Istanbuli konventsiooni juurde. Naiste kaitseks on tegelikult Eestis vajalik õiguslik raamistik juba olemas, on karistusseadustik, ohvriabi seadus ja lastekaitsesüsteem, mis peaks tagama ohvrite kaitse ja toe. Ega probleem ei seisne ju seaduste puudumises, vaid nende rakendamises. Tuleme taas selle juurde, et kui naiste varjupaigad on alarahastatud ja kohtumenetlused venivad, siis ei paranda ju seda olukorda mitte ükski rahvusvaheline lepe. Niikaua, kuni meie oma riik ise ei muuda päriselt seda hoiakut, et läheme nendelt tühjadelt ja õõnsatelt sõnadelt päriselt üle tegudele, suurendame naiste varjupaikade rahastust ja seda palju, siis need perevägivalla juhtumid ei kaogi mitte kusagile, ükskõik millistes konventsioonides me suuresõnaliselt oleme.
Sellest on palju räägitud, et konventsioonis määratletakse sugu kui sotsiaalset konstruktsiooni ja nõutakse stereotüüpsete soorollide väljajuurimist. See on fakt! See tähendab, et traditsioonilised pereväärtused, ema hoolivus ja isa kaitseroll, mis on ju hindamatu väärtusega, kuulutatakse selle konventsiooni kaudu vananenuks. Me juba näemegi ametlikke dokumente, kus on eemaldatud sõnad “ema” ja “isa” ning asendatud sõnadega “vanem üks” ja “vanem kaks”. Seda eelnõu me siin eelmisel aastal menetlesime, terve laste põlvnemine kirjutati ringi tänu sellele.
Istanbuli konventsioon toob sisse selle laiendatud soo mõiste. Ei ole vaja vastu vaielda, et ei too. Toob küll! Artikkel 4 keelab diskrimineerimise muu hulgas sotsiaalse soo alusel. Mida muud see tähendab? Praktikas tähendab see seda, et riik peab kohtlema meest naisena, kui ta end naisena määratleb. Mitme riigi kogemus ongi näidanud, et selline lähenemine ohustab kelle turvalisust? Naiste turvalisust just nimelt. Näiteks juhul, kui bioloogiline mees, kurjategija nõuab paigutamist naiste vanglasse või osalemist naiste spordivõistlustel – sellest on siin saalis nii palju räägitud ja te ikkagi ütlete, et ei ole nii, ei ole nii. On küll! Tulgem tagasi selle juurde, et kui naine on pelgalt sotsiaalne konstruktsioon, te olete taandanud naise pelgalt sotsiaalseks konstruktsiooniks, siis keda see konventsioon tegelikult kaitseb? Mina väidan küll, et päris naisi see tegelikult ei kaitse kohe kuidagi.
Ja konventsioon on sisemiselt vastuoluline. Ühest küljest räägitakse naiste kaitsmisest, teisalt aga traditsiooniliste soorollide väljajuurimisest. Naisi ei saa kaitsta, kui samal ajal kaotatakse ära arusaam sellest, mida tähendab olla ju naine. Mis on naine? Kes on naine? Vastake, kui oskate! Ka siin Riigikogus oleme näinud eelnõusid, mis ei kaitse enam naisi, vaid vähem esindatud sugusid.
Näiteks ILO konventsiooni ratifitseerimine käis meil siit jälle läbi. Räägitakse seal sugude võrdsusest, aga seda ka viisil, kus näiteks firmade ja asutuste nõukogudes ei räägita enam päriselt sugudest mees ja naine, vaid räägitakse vähem esindatud sugudest ehk siis, ma ei tea, sellestsamast 20 soost, mida meile ka siin juba tänu Eesti 200 haridusministrile koolides õpetatakse.
Istanbuli konventsiooni artikkel 14 näebki ette, et kooli õppekavadesse tuleb lisada mittestereotüüpseid soorolle käsitlevaid materjale, mis on kaasa toonud sellesama, millest ma rääkisin, sooideoloogia leviku hariduses. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium just nimelt kinnitaski äsja LGBTQ tegevuskava, kus just haridusasutustes hakatakse seda ellu viima, eriti keskendutakse transsooliste õigustele. See on ühiskonna lõhestamine. On! Ei maksa öelda, et ei ole. Teie lõhestate seda ühiskonda! See on riiklik ideoloogiline surve, mis püüab ümber kujundada ühiskonna alusväärtusi. Jaa, see nii on.
Silmakirjalik on rääkida perede kaitsmisest, kui samal ajal vähendatakse peretoetusi ja surutakse kodused emad majanduslikku kitsikusse. Signe Riisalo, muuseas, oli minister ajal, mil vähendati lasterikaste perede toetusi ja võeti kodus olevatelt emadelt tervisekindlustus. Lapsi kasvatavate naiste toetamist nimetas ta lihtsalt elustiili kinnimaksmiseks. Ja kus on nüüd see Istanbuli konventsioon, mis räägib naiste ja laste kaitsmisest? Ei ole, teie jaoks ei ole. Toetused ära, tugi ära, abi ära, rahad ära ja siis tulete rääkima, aga meie kaitseme naisi ja lapsi.
Kõige meeletum liberaalide poolt avalikkuse eest teadlikult varjatud, aga väga oluline, selle Istanbuli konventsiooni sildi all käib muuseas ka immigratsiooni mahitamine, sest artiklid 59 ja 61 soodustavad kolmandatest riikidest päris sisserännet. See tähendab seda, et kui keegi tuleb ja ütleb, et teda kodumaal ahistatakse, siis Eesti riik on kohustatud ta vastu võtma. Seetõttu soovibki EKRE fraktsioon, et valitsus algataks Eesti väljaastumise Istanbuli konventsioonist.”