18.04.2026
Politruk jälgib, kuidas on lood soolise võrdsusega ministeeriumis.
Nõukogude ajal oli igas asutuses ja ettevõttes poliittöötaja ehk politruk, kes pidi jälgima, et töötataks Partei suuniste järgi. Ka liberaaldemokraatias lisandub niigi suurele bürokraatiaaparaadile ideoloogiline järelevalve.
BNS kirjutab: “Riigikantselei tippjuhtide kompetentsikeskus kuulutab välja konkursi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) töö ja võrdsuse asekantsleri ametikohale.
Töö ja võrdsuse asekantsleri strateegilised eesmärgid on tagada naiste ja meeste võrdne kohtlemine ning kõigile ühiskonnarühmadele võrdsed võimalused ühiskonnaelus osalemiseks.
Peamised väljakutsed on … soolise ja valdkondliku segregatsiooni ning palgalõhe vähendamine ning võrdsuslõime edendamine ja ligipääsetavuse suurendamine.”
Miks võib seda pidada ideoloogiliseks ametikohaks? Sest vastav politruk hakkab tööelu ideoloogia järgi ümber kujundama. USA juba kõrbes poliitikaga, kus edutati musti, seksuaalvähemusi, sisserändajaid jne – saavutati ideoloogiline “õiglus”, aga enamasti kadus kompetents ning töö kvaliteet hakkas alla käima.
Näiteks Los Angelese suurpõlengust ei saadud pikalt jagu, sest tuletõrjekomandodesse olid kaasatud inimesed, kel polnud raskeks tööks füüsilisi eeldusi, kuid “…kõigile ühiskonnarühmadele olid antud võrdsed võimalused ühiskonnaelus osalemiseks…”
Kui töökohtadel hakatakse inimesi paika panema nn “triibuliste nimekirjade” järgi, ei muutu miski paremaks, naised ei saa isegi teada, kas nad olid tõesti parim valik või said nad ametikoha seetõttu, et sinna oli just naist vaja.
Päris kindlasti ei loo selline poliitika töörahu, sest inimesed hakkavad tundma, et nemad jäid kõrvale mitte oskuste puuduse tõttu, vaid ideoloogilistel kaalutlustel. Kui praegu võibki “vähemus” tunda, et ta on alahinnatud, siis edaspidigi jääb kõik samaks, aga toimib vastupidi – tema saab küll ideoloogilises plaanis edutatud, aga nüüd hakkab ebaõiglust tunnetama keegi teine, kes oli oskustelt tõesti parem.
On uskumatu, et liberaaldemokraatias jätkatakse samu ideoloogilisi mänge, mida sotsialismis. Aga ehk seetõttu, et marksism ongi tagasi, ainult lääne poolt.
“Soolisest võrdsusest” räägib hästi praegu Duoplays jooksev film “Armastusega, magusalt soolatud”, kus kuulus toidukriitik Alison läheb anonüümsena abikokana tööle restorani, millele ta oli kriitikaga liiga teinud. Restorani puertoriikolasest omanik on kurikuulus sellepoolest, et tal pole kunagi olnud naiskokkasid. Kui Alison küsib, miks see nii on, vastab omanik, et ta on välja õpetanud päris mitu head naiskokka, aga niipea, kui nad jalad alla on saanud, on nad lahkunud ja omal käel tegutsema asunud. See on hea näide, kuidas “soolise diskrimineerimise” müüdid tekivad.
Uued Uudised