Teaduspõhist meditsiini toetavad ühingud algatasid sel nädalal petitsiooni, millega alustatakse võitlust pseudoteadusliku meditsiini vastu. Uued Uudised vaatlevad pisut toimuva tausta.
Veidi häiriv on see, kui jutuks võetakse millegi (pseudoteraapiate) keelustamine – laias laastub tähendab see, et argumentatsiooni asjade sõnadega selgeks rääkimiseks enam ei piisa. Keelustamine peaks alati olema viimane samm ja teaduse puhul võiks oponentide ristilöömist üldse vältida – teadlased peavad tõe esile tooma, sest teaduses on see reaalselt olemas.
Tegelikult tahaks peatuda hoopiski taustal, miks pseudoteaduste levik nii tuntav on. Üks Tartu Ülikooli professor kirjutas mõne aja eest sellest esoteerika võtmes – nimelt on teaduse autoriteet inimeste kasvanud egode ees langenud.
Liberaalses Läänes on isikuvabadused sedavõrd laialdasteks paisutatud, et nende alla mahuvad juba ka kapriisid, ihad, pahed ja perverssused. Kui aga inimestele antakse kätte liiga palju õigusi, siis tahab ta neid ka kasutada – ja õigused hakkavad tema egot kergitama. Egoistlike inimeste ees aga hakkavad autoriteedid langema ja seda valu saab tunda ka teadus.
Inimesed julgevad üha enam vaidlustada sündmuste, nähtuste ja teooriate olemust, toetudes sageli enda nn kogemustele. “Mis need teadlased seletavad, mina sain söögisoodaga terveks!” väidab mõnigi. Kuigi tema puhul võib tegu olla juhusega, et see kraam talle midagi ei teinud, kantakse juhtunu üle tõeks ja teadlaste hinnang valeks. Egod on peavad ennast, oma arvamust ja oma kogemust kõige keskmeks.
Teine moment on info rohkuses. Kõik see, mida siiani peeti loomulikuks, on hakanud kõikuma seetõttu, et inimesed saavad rohkem infot, millest suurem osa ei oma mingit teaduslikku alust, aga on kaasaegses ülemõtlevas maailmas paeluv. Vana mõtteviis hüljatakse, uued tulevad asemele. Headeks näideteks on mediteerimine, jooga ja muud Aasia vaimsed praktikad – kõigi nendega käib kaasas info, et neid harrastades suudad ise oma tervist kontrollida ja tasakaalu viia.
Siia lisandub paraku üha leviv arusaam, et teaduslik meditsiin ei suuda inimeste tõelisi hädasid ära ravida, vaid suudab keemia ehk ravimite abiga vaid tulekahju kustutada. Ehk siis arvamus, mille kohaselt meditsiin ainult ravib, mitte ei enneta. Siin ei saa muidugi meditsiini süüdistada, sest haiguste põhjused peituvad sageli inimeste endi elustiilis või keskkonnas.
Tõtt-öelda on teadusmaailma autoriteet langenud ka ilma inimeste egode tõusuta. Sellele on kaasa aidanud kõik need kampaaniad, kus on mängus “sõltumatu Šveitsi labor” ja anonüümsed Briti teadlased, ja kus asjad, mille kohta seda räägiti teadusele toetudes, lihtsalt ei tööta. Usaldust on kaotamas ka ravimite loomine ja nendega inimeste abistamine – medikamentide hinnad on ikka meeletud ja vaesemal inimesel ei jäägi sageli muud teha, kui ravitseja peale loota, et ehk homöopaatia aitab.
Teadus on kaasa läinud ka ideoloogiatega, mis kõigutab tugevalt nende usaldatavust – nii on nad üritanud tõestada, et on olemas kümneid erinevaid soovariante, homoseksuaalsus on normaalsus ja et rasside vahel polevat mingit erinevust. Tegu on reaalsete teadusasutustest tulnud teadustöödega, aga kui eestlane märkab neegrit, siis ta ei usu, et mingit vahet pole. Kui juba välimuses see on, siis kaheldakse ka muus, näiteks mõistuse võrdsuses, eriti kui ükski Aafrika maadest pole reaalselt arengumaade sekka tõusnud. Sellised ideoloogilised uuringud tulevad marksistlikest ülikoolidest ja vasakliberaalid annavad sellega teadusele tõsiseid hoope.
Teaduse suur puudus aga on see, et nüüd, kus nende autoriteet on kõikuma löönud, ei oska nad seda taastada. Siiani on teadlased nautinud seda, et neil pole vaja midagi tõestada, teadust usutakse niigi. Nüüd aga peavad nad astuma auditooriumi ette, mis ei koosne sugugi teistest professoritest, vaid tavainimestest ehk nende patsientidest – ja see, mis teisele teadlasele on arusaadav, pole seda vähemharitutele.
Kui lugeda arstide selgitusi vaktsineerimise kohta, siis näeb kohe, et see jutt on räägitud justkui teisele meedikule, patsiendile aga jääb see jutt tühjaks ja hambutuks, tema seda ei mõista ja keeldub “kahtlasest” kaitsesüstimisest. Teadusmaailmal ongi praegu karjuv puudus tõsisest kommunikatsioonist, mis väljuks kantseliidist ja selgitaks inimestele lihtsalt ja arusaadavalt teadusliku meditsiini seisukohad ära.
Arstid sageli ei võitlegi oma maine eest. Mõne aja eest kirjutas meedia juhusest Lõuna-Eestis, kus osa lapsi ei tulnud järgmisel päeval pärast kaitsesüstimisi kooli, sest tundsid ennast halvasti. Kohalik perearstikeskus kommenteeris umbes nii: “Me ei tea, milles asi võib olla, põhjusi võib olla erinevaid!” Täiesti 1:0 vaktsineerimisvastastele, sest kui arstid seletada ei oska, siis ongi usaldusega kaitsesüstimiste vastu kööga.
Eesti ühiskonnas ei armastata rääkida sellest, et miski on ennast ammendanud või kinni jooksnud. Meil on täiesti kinni jooksnud see, kuidas teaduslik meditsiin ennast inimestele serveerib, nendega suhtleb, ennast tõestab (nagu näha, on seda nüüd vaja), tee patsientide südamesse leiab, ennekõike aga oma meetodite ainuõigsust tõestab. Ja ega need skandaalid sünnitusosakondade, suurhaiglate, abortideteema ja muu sellise ümber ka meditsiini mainet väga ei tõsta.
Kus haigutab tühi auk, sinna tuleb alati miski asemele. Teaduslik meditsiin on ise tekitanud augu, kuhu mahuvad nii “hingeterapeudid” ja “energeetiline ravi” kui ka posijad ja tervendajad. Karta on, et ärakeelamisega midagi ei saavutata, kui auku millegi asjalikuga ei täideta.