Alustan tsitaadiga peaminister Kaja Kallaselt 2020. aasta sügisest. Tsiteerin. “Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et praegu sätestab perekonnaseaduse § 1 lõige 1, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Ma ei ole kuulnud, et keegi seda muuta tahaks. Seega on selle küsimuse rahvahääletusele panemine täiesti mõttetu, sest ma ei tea ühtegi poliitilist jõudu Eestis, kes sooviks seda määratlust muuta.”
Ja nüüd kuulake hoolega: “Abielu institutsioon ei ole Eestis rünnaku all ja ei vaja põhiseaduslikku kaitset.” Tsitaadi lõpp. Nõnda rääkis siis peaminister Kaja Kallas 2020. aasta sügisel olukorras, kus Eesti Konservatiivne Rahvaerakond seisis ühe oma peamise valimislubaduse eest, et rahvahääletusele pandaks küsimus sellest, kas abielu peaks Eesti Vabariigis jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks ja kas sellele peaks andma põhiseadusliku kaitse. Ja siin me nüüd siis oleme. Teete just seda, mida peaminister Kaja Kallas nimetas abielu institutsiooni ründamiseks. Ründate abielu, ründate perekonda ja sellega seonduvalt ründate meie ühiskonna moraalseid ja kultuurilisi aluseid. Ütleb ju põhiseadus paragrahvis 27 täiesti selgelt, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all, nimetades seda ühiskonna aluseks. Ja kuivõrd abielu omakorda on perekonna alus, siis ei ole liialdus öelda, et ründategi meie ühiskonna aluseid.
Kui nüüd keegi kavatseb öelda selle peale, et perekond kätkeb ju ka homoseksuaalseid suhteid ja põhiseadust luues põhiseaduse loojad pidasid selle all silmas ka neid, siis võin teile öelda, küsisin oma isa käest, kes oli Põhiseaduse Assamblee liige, kas kellelgi käis isegi selline mõte peast läbi, et kui te kirjutasite, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all, siis sellega võiks pidada silmas ka homoseksuaalseid suhteid. Vastus oli loomulikult eitav, sellist mõtetki mitte kunagi kellelgi peast läbi ei käinud, nii et igasugused vastupidised väited on selgelt väärad.
Miks ma alustasin selle Kaja Kallase tsitaadiga? Alustasin sellepärast, et see, mida te teete, näitab – ja ärge pange pahaks –, et te käitute valetajatena. Mitte ainult Kaja Kallas, vaid teie kõik, kes te seda projekti läbi surute, sellepärast et see ongi üks suur vale. Te olete eitanud seda aastaid, paljud teie seast, ma ei oska nimepidi öelda, on aastate jooksul korduvalt meediaski sõna võtnud. Mäletan väga hästi, kui 2013. aastal alustasime oma kampaaniat SAPTK-ga kooseluseaduse läbisurumise vastu, öeldes, et see sillutab teed ka niinimetatud homoabielu seadustamisele. Oi kui palju kordi meid on süüdistatud valetamises, ühiskonna eksitamises, alusetute hirmude üleskütmises ja kõiges muus selles. Süstemaatiliselt aastate jooksul on just nimelt teie poolt valetatud.
Nüüd valetamist on kohutavalt palju, kohutavalt palju valetatakse siin majas, nagu ma olen aru saanud. Ja seda saab öelda ka selle kohta, mida näiteks Reformierakond tegi valimiste-eelsel ajal. Kas räägiti sõnagi plaanist hakata niinimetatud homoabielu Eestis seadustama? Ei räägitud, ei räägitud. Kes rääkis sellest? Rääkisid sotsiaaldemokraadid, tõsi, ja rääkis Eesti 200, tõsi, ei saa eitada. Palju teie kahe peale siin parlamendis kohti omate? Kui ma õigesti kalkuleerin, siis 9 + 14, 23, vähem kui veerand. Ja see ongi see toetus, mis on küsitud valimistel, see ongi see mandaat, mis on küsitud valimistel selle seaduse läbisurumiseks. Alla veerandi. Reformierakond, kes sai 37 kohta siin parlamendis, ilma kelleta te ei saaks seda mitte kuidagi teha, ei ole selleks küsinud absoluutselt mitte mingit mandaati. Ja vastupidi, Kaja Kallas on mitte kuigi ammu kinnitanud avalikkusele, et keegi ei tahagi ju Eestis seda muutma hakata. Valetamine.
Nüüd nagu ma juba olen osutanud, valetamine puudutab nii viisi, kuidas te seda asja teete, kui ka sisu. Räägime siis viisist mõned sõnad. Kaasamine 72 tunni jooksul. Vale, mitte mingisugust kaasamist tegelikult ei toimu. Ärgem valetagem inimestele, ärgem valetagem avalikkusele. Te ei kaasa mitte midagi. See on lihtsalt vormi pärast tehtud. Komisjonis põhjalik arutelu. Vale! Härra Odinets valetab meile, et tema ka ei teadnud, millal eelnõu parlamenti tuuakse, sellepärast ta ei osanud meile eelmise nädalavahetuse eelselt öelda, et see tuleb, et valmistage ennast ette sisuliseks aruteluks. Õhtul kell 10 tuleb teade, et täiendame päevakorda, lükkame homme kohe komisjoni istungile. Me ütleme, et niimoodi ei saa ju arutelu pidada, kui eelnõu on 50 lehekülge ja seletuskiri 124 lehekülge. Mida tema mulle selle peale vastab? “Ma ei pea põhjendatuks selle menetluse algatamisega rohkem venitada.” Venitada! Nii. Ja muidugi kogu jutt sellest, et ta ei teadnud, et see tuleb parlamendi menetlusse, komisjoni, on otsene vale. Minule on mitmed ametnikud kinnitanud ja ka koalitsioonierakondade saadikud, et nemadki teadsid sellest vähemalt nädal aega ette. Ametnikud ütlesid, et kolm nädalat varem, et nad teavad seda kuupäeva, millal see tuleb. Vale! Nüüd arutelu saalis. Mida me praegu peame? Läbirääkimisi! Kas me nimetame seda läbirääkimisteks, on meil mingisugunegi võimalus, et me jõuame siin mingisuguse läbirääkimise viljaks oleva tulemuseni? Ei, ei ole. Jällegi täielik vale.
Vormilise poole pealt tuleb öelda ka seda, et mida peaks tegema keerulises julgeolekuolukorras, kas rahvast lõhestama või rahvast ühendama? Ma arvan, et mitte keegi ei saa eitada, et tuleb rahvast ühendada. See, mida teie teete, on rahva lõhestamine. Jällegi võimatu eitada.
Nüüd kui sisulist poolt vaadata – ja mul ei ole selleks eriti palju aega –, siis üks manipulatsioon ja vale järgneb teisele. Kogu jutt abieluvõrdsusest on ju puhas vale ja manipulatsioon. Eesti Vabariigis on olnud kogu aeg tagatud kõigile võrdne õigus abielluda. Ei ole nii, et osadel inimestel on see, osadel ei ole, mustanahalistel näiteks ei ole, valgenahalistel on, eestlastel on, venelastel ei ole. Kõigil on võrdne õigus abielluda, selles pole üldse küsimus. Te teate ju seda väga hästi, et küsimus on selles, mis on abielu. Jutt sellest, et kelleltki ei võeta midagi ära, on puhas vale. Hävitatakse abielu tähendus, nii nagu seda siiani on tuntud, lastelt võetakse ära loomulik õigus emale ja isale, vanemlikud õigused satuvad löögi alla, sõna‑, veendumuste ja südametunnistuse vabadus satub löögi alla. Kõik on üks suur vale.
Meie ettepanek oleks vähim, mida tuleks kaaluda, panna see küsimus referendumile, et rahvas saaks otsustada. Aga kuna me teame, et te seda ka vastu ei võta, siis me teeme ettepaneku Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel: Vabariigi Valitsuse algatatud perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 207 SE esimesel lugemisel tagasi lükata.
Varro Vooglaid
Riigikogu liige (EKRE)