Võõrad võib ju vastu võtta, aga nendega peab ju ka koos elama

Pärast Euroopa Liiduga ühinemist on Eestis sõnavabadusega üha hullemaks läinud. Kui töötasin “Sakalas” ajakirjanikuna, võis lehe arvamuskülgedel avaldada oma seisukohta mistahes küsimuses – tihti vaieldi tuliselt vastu, aga kõik said oma arvamuse välja öelda.

Tänaseks oleme olukorras, kus ühiskonna ees seisvate probleemide ja protsesside puhul on üldriiklik, ühiskondlikult tunnustatud seisukoht, ja kõik, kes selle vastu eksivad on vihakõnelejad ja Kremli agendid.

Üks selline teema on ukraina sõjapõgenike küsimus – selles suhtes on lausa keelatud teistpidi arvamusel olla. Üritan oma jutuga järgi proovida, kas see nii ka on.

Just Läänest on meile imporditud arusaam, et kõik sõjapõgenikud on õnnetud ja kindlasti ka head inimesed. Õnnetud kindlasti, aga kas igakord ka head? Ega siis pommide alt ainult head põgene, isegi kurjategijad tahavad elada. Iga migratsiooniprotsessiga üritavad uude ellu minna ka “pahalased”.

Näiteid võib tuua 2015. -2016. aasta pagulaskriisist, kui Euroopasse saabus sadu tuhandeid Süüria sõjapõgenikke, keda tervitati “õnnetutena”. Juba 2016. aastavahetusel, pool aastat pärast kriisi algust, korraldasid sajad araabia mehed Kölnis ja teistes Saksamaa linnades euroopalike naiste massikäperdamise ehk taharrush gamea. “Õnnetud” panid neid vastu võtnud maal kehtima oma seadused naiste õiguste osas.

Koos Süüria sõjapõgenikega jõudis Rootsi ka Lähis-Ida klannimaffia, mis on selle riigi muutnud Euroopa üheks kuritegelikumaks riigiks koos tulistamiste ja granaadiplahvatustega. Prantsusmaal hoiatatakse lausa riiklikul tasemel islamiseparatismi eest, mis on samuti rände tulemus.

See on Euroopa taust. Aga meil endilgi on aeg juba mõtlema hakata, kui jutuks on ukrainlased, kes pole alati need, keda me ootame.

Vikerhommikus oli juba jutt erakonda Eesti 200 kuuluva suhtekorraldaja Priit Põiklikuga, kes tõi Eestisse ukraina pere, kuid siin selgus, et tegu on üsnagi putinlikult meelestatud seltskonnaga. Ka sotsiaalmeedias kirjutatakse sellest, et paljud tulijad on Ukraina linnaelanikest venekeelsed ja sageli sugugi mitte ukraina-meelsed inimesed.

Nad põgenevad lihtsalt sõja eest, kuid nende meelestatus ja mentaliteet pole sugugi selline, mille nimel kogu demokraatlik maailm Ukrainat aitab. Meil aga on oht tuua siia tegelased, kes täiendavad mitte ukraina, vaid vene kogukonda, ja seda seetõttu, et siiatulijate taustakontroll on olematu. Pole kahtlustki, et selliste mitteukraina-meelsete taga võib olla ka FSB agentuur, mis imbub nii läänemaailma. Meil aga tekib see probleem, et öeldes “Slava Ukraine!”, kuuleme vastuseks paremal juhul “Nunuh!”

Aga isegi ukraina-meelsetega tekivad meil probleemid, kui esmane aitamise ja kallistamise tuhin möödub. Nemad tulevad pigem sovjetlikust ja korrumpeerunud maailmast (milleks Ukraina kahtlemata on, hoolimata patriootlikust Putini-vastasusest), neil on teistsugune töökultuur, arusaamad, mentaliteet ja kasvatus, ja kui väljuda täielikult poliitilisest ruumist, siis on sotsiaalsed ja olmelised kokkupõrked vältimatud. Tuletagem meelde üht Delfi intervjuud ukrainlasest ärimehega, kes imestas eestlaste seaduskuulelikkuse üle, olles ise teinud juba arvukalt rikkumisi, ennekõike kiiruseületamisega.

Kõigepealt – ärgem lootkemgi, et ukrainlased lobisevad varsti eesti keeles. Neil pole selleks vajadust, venekeelne ruum on viimaste aastatega kõvasti laienenud ja ukrainlastel on sõna otseses mõttes võimalik vene keelega hakkama saada – ehitusplatsidel  ja taludes räägiti võõrtöölistega juba ammu enne Ukraina sõda vene keeles, mitte keegi ei korraldanud ehitajatele ja maasikakorjajatele keelekursusi.

Kaotajad oleme meie, eestlased, sest meie endi keele kasutusruum aheneb kõvasti ja selle õppimise loiduse tingib üks raudne reegel – võõrastel pole seda lihtsalt vaja, sest riik soodustab juba ammu venestumist, ennekõike migratsioonipoliitika kaudu. Meil on tuhandeid venelasi, kes pole riigikeelt ära õppinud, miks peaks seda tegema uusmigrandid, kui vajadust pole?

Ukrainlased on küll kristliku kultuuriruumi rahvas, aga seda on venelasedki. Nende arusaamad elust ei pruugi olla põrmugi sarnased eestlaste omadega, veel vähem sarnanevad need nn “euroopalike väärtustega”, kuhu kuuluvad näiteks suhtumised samasoolistesse ja sooneutraalsusesse. Põhimõtete lahknevus lööb kõige sagedamini välja mitte sedavõrd poliitilistes vestlustes, kuivõrd olme tasemel – me võime üksteisele halvasti öelda meile vastuvõetamatu käitumise, mitte maailmavaadete lahknevuse kontekstis.

On väheusutav, et eestlased ja ukrainlased hakkavad sõbralikult kõrvuti samas trepikojas elama, kui eestlane ei kuule päevast päeva oma emakeelt, sest naabrid on internatsionaalsest seltskonnast.

Juba on kuulda ka pagulaste pretensioonikusest ja see on taas Läänest sissetoodud nähtus – põgenike eest hoolitsetakse ette ja taha, neile andestatakse pahateodki, sest nad on ju “õnnetud, seega võetakse neilt vastutustunne ja asemele antakse kõikelubatavus, tulemuseks aga on kõige üle virisevad ja pretensioonikad võõrad, kes teavad hästi oma õigusi, kuid mitte kohustusi ja vastutust, ja nende ning kohalike vahele tekib kiiresti lõhe.

Mida aeg edasi, seda rohkem probleeme kerkib esile Ukrainast tulnud sõjapõgenikel meiega ja meil nendega. Küll pole nad rahul majutustingimustega, küll neil on igav, küll segavad muud kultuurilised erinevused, kirjutab portaal Uued Uudised. Nimelt on Äripäevas kõnelnud Rakvere vallavanem Maido Nõlvak, kelle sõnutsi nõuavad põgenikud juba vabu päevi nende kultuuriruumi pühade ajal. Ilmselt on seda neile õpetanud siinsed “pagulasabid” – meenutagem 2015-2016. aasta põgenikekriisi, mille ajal soovitas Eesti Inimõiguste keskus Eestisse saabunud migrantidel kohe riik kohtusse kaevata.

Praegu on sõda, me tunneme kaasa neile, kes on tõesti palju üle elanud ja abistame neid, aga kord tuleb aeg, mil sõda on läbi, me elame kõrvuti ja alles siis saame aru, kui erinevad me oleme. Piisavalt erinevad, et omavahel mitte läbi saada, ja siis ei aita isegi vaenukõneseadus uuesti sõpradeks saada.

Paljusid eestlasi lepitab ukrainlastega seegi, et migrandid tulevad ja tulevad, aga ukrainlastest veelgi vähem meeldivad meile araablased ja neegrid. Laulva revolutsiooni ideaalid aga on juba ammugi unustatud, vähemalt riiklikul tasemel, südametes rahvusriik ja eestlus siiski veel elavad.

Jüri Kukk