Võõrahirm ja võõraviha on läbi aegade olnud ja on tänagi tavaline inimkonna emotsioon

Eesti vasakliberaalne võimukoalitsioon hakkab nüüd ühiskonnale ebapopulaarset automaksu peale suruma, aga kusagil eespool on varitsemas veel ka sõnavabadust piirav vaenukõneseadus, demokraatliku ühiskonna vikatimees.

Seaduseelnõu on tekitanud ühiskonnas suurt vastukaja, sest selles nähakse ohtu sõna- ja väljendusvabadusele. Selle seadusega pole miski korras, isegi mitte mitte mõistetega.

Eelnõu aluseks on “teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemist puudutav Euroopa Liidu raamotsus”. Kõigepealt on käest lastud rassismi mõiste – näiteks Venemaa kasutab seda ka siis, kui jutt on venelaste “diskrimineerimisest” Eestis. Liberaalses Läänes aga ei peeta näiteks mustade vaenu valgete vastu üldse rassismiks, kuigi seegi on pahatahtlik vahettegemine nahavärvi alusel.

Eriline sõna aga on “ksenofoobia”, mis peaks tähendama võõrahirmu, kuid mida kasutatakse võõraviha kontekstis. Olgu sellega kuidas on, aga mõlemad mõisted on tänapäeva kontekstis pigem normaalsus kui ekstremism.

Võõrahirm või võõrakartus on sama vana kui inimkond, sest aastatuhandete vältel on võõrad tähendanud kedagi, kes tuleb mõõga ja tulega, röövib, põletab, tapab ja vägistab. Väga harva on mingi rahvas ilmunud teise asuala piirile rahumeelselt ja ka siis on tema tervitamine tähendanud pigem ressursside jaotamist, mis on ka tänapäeval põlisrahvale vastuvõetamatu.

Liberaalses ühiskonnas võidakse rääkida kuitahes suuri sõnu sallivusest ja sõprusest, aga võõrad tähendavad igale inimesele ja igale rahvale punase tule süttimist, see on kõigil juba veres sees. Võiks ju rääkida inimkonna lepitamisest, aga läänelik liberaalne demokraatia pole grammigi selle alusmaterjal.

Euroopas on raske võõrakartusest üle olla. Enamikus Aafrika riikides sõditakse ja väga genotsiidselt – seepärast on aafriklaste siiatulek suur ohutegur. Võitlustes isegi lapsi ja naisi julmalt tappev Mehhiko (ja kogu Kesk-Ameerika) klannimaffia on ennast ühiskonda sisse sulandunud ja rumal oleks see, kes ei kardaks tema levikut lihtsate migrandikaravanidega. Migrantide veretööd Läänes kinnitavad kõike seda, kasvõi hiljutine malilase pussitamishoog Pariisi raudteejaamas.

Kui aga vaadata sõna “ksenofoobia” mõistena võõraviha, siis ka selles pole midagi ebanormaalset. Päris põhjendamatut võõraviha, kus teisi vihatakse täiesti ilma põhjuseta, on harva. Kas näiteks juba enam kui saja aasta eest genotsiidi üle elanud armeenia rahvas üldse suudab kunagi türklastele andestada, seda enam, et nood väidavad, nagu poleks seda teadlikku tapatööd olnud?

Kuidas saaks võõravihas süüdistada ukrainlasi, kes näevad võõrarmeed oma maal hävitamas, tapmas ja vägistamas? See vihkamine neis on ehe ja seda ei lõpeta ühegi vaenukõneseadusega, kuigi pärast Euroopa Liiduga ühinemist tehakse see ka ukrainlastele kohustuslikuks. Võõraviha süvendab seegi, et tegelikult on vene rahvas suuresti oma juhtkonna veretöö Ukrainas heaks kiitnud. Ukrainlaste ja venelaste normaalseid suhteid ei tule niipea, selleks võib kuluda põlvkondi.

Ka Hamasi sissetung Iisraeli ning veretöö kontserdikülastajate ja külaelanike kallal on loonud uue vihkamislaine, mida niipea ei murra – seda enam, et araablased-moslemid Euroopa tänavatel ja üle maailma kiitsid selle heaks. Aafrikas asuvas Kongo DV-s aga sõditakse sisuliselt iseseisvumisest 1960. aastal, tapatööd on langenud isegi massihukkamiste ja kannibalismini ning lisaks kongolastele endile sõdivad selle maa territooriumil ka naaberriikide valitsuste ja opositsiooni üksused.

Seega on tänapäevalgi normaalsus pigem viha ja vaen kui sallivus ja tolerantsus, kuigi võiks olla vastupidi. Kahjuks on just Läänes levitatav sallivusteooria pigem asju halvendav kui parandav ideoloogiline käkk. Näiteks on Euroopas migrantidele loodud õhkkond, kus nad võivad üle piiride tormates ja sihtriikides vabalt seadusi rikkuda, neid poputatakse ja neis kasvatatakse vastutustundetust, neil lastakse eirata kohalikke reegleid, tavasid ja seadusi, neile andestatakse kuriteod ja seadusrikkumised – see on ideaalne variant võõrahirmu ja -viha tekkeks.

Inimkond võiks vaenu ja sõdimise lõpetada, aga kaasaegne läänelik, marksismist nakatunud “liberaalne demokraatia”, mis vorbib pigem viha õhutavaid kui tagasihoidvaid “vihakõneseadusi”, ei ole see ühiskonnavorm, mis inimesi ja rahvaid lepitaks. Ka ÜRO on ennast teise Rahvasteliiduna tõestanud. Isegi kliimavõitlus, mis võinuks rahvaid ühendada, on praeguses vormis pigem tülisid tõstev.

Eestis tuleb vaenukõneseadus sügavale maha matta ja kui keegi soovib rahu, siis tuleb teise poolega lihtsalt rääkida. Hirmu, karistuse ja vanglaga peale sunnitav “sallivus” ei lahenda midagi.

Ja keda ei hirmutaks uudised, et “Euroopasse on tulemas miljonid”?

Uued Uudised