07.04.2020
Foto on illustratiivne.
Suured jamad võõrtööjõu ümber on tegelikult tingitud ühest – Eesti ettevõtjad ei julge üles tunnistada, et neile on odavtööjõudu vaja selleks, et ellu jääda, sest omadele normaalset palka makstes kõrbeks nad kohe.
Miks on Poola tomat poole odavam kui esimene Eestis valminud punapõskne? Sest sealmail on tootmine märgatavalt odavam. Eestis ei ole põllumees põline rikas, ta elab peost suhu, tema toodang on juba tänu põhjas asumisele kallim.
Selle asemel, et tunnistada – jah, vaene ukrainlane on nõus rasket tööd väiksema palga eest tegema – jahutakse nutulugusid sellest, kui pretensioonikas on eestlane ja kiidetakse, kui töökas on ukrainlane.
Alles Sargvere põllumajandusühistu julges ERR-is tunnistada, et põllumajandus ei suuda head palka maksta. “Üksikud inimesed on ka Sargveres kohta vaatamas käinud, kuid kuuldes, et palk jääb pisut alla Eesti keskmise, tavaliselt enam ühendust ei võeta,” ütles ühistu esindaja. Selles peitubki tõde.
Varjatakse ka töö raskust. Suurtootjad räägivad küll oma konkurentsivõimelisest palgast, aga unustavad lisada, et nii lüpsja kui traktoristi töö on tänase arvutitega kontoritöö kõrval ikkagi füüsiliselt väga raske ja tööpäevad pikad, eriti hoogtööde ajal.
Euroopa Liitu kiites unustatakse, et seal kehtivad tegelikult töötajatele väga tugevad õigused – seda kogevad eestlastest töötajad Soomes – Eestis aga pole need kuidagi paigas. Eestlased aga tahavad elada nii, nagu Euroopas, ja see on loomulik. Pealegi on meil e-riik sedavõrd üle kiidetud, et sõna “karjak” kõlab sõna “infospetsialist” kõrval lausa mannetuna.
Eestlased tahavad normaalselt elada ja ei jää miinimumpalgale – mis parata, kui poliitikud karjuvad üle maailma meie digiriigist, tohutust arengust ja edust. Lüpsja ja karjak ei ole osa edukusest, ka siis, kui lehma tervislikku seisundit näeb arvutist, sest inimene tõuseb ikka kell 4.
Ukrainlane ei ole samuti mingi superinimene. Nad on siin, sest meie juures saadav palk on vähemalt poole suurem, kui kodumaal sama töö eest saadav palk. Nad teevad pikki päevi (mis tundub töökusena), sest nii teenib rohkem, samas aga väsivad nad samamoodi kui eestlasedki.
Nad loodavad, et see rabamine on ajutine ja varsti saadakse jalad alla, ning võib orjatööga lõpetada. Ukrainlased võivad tunduda hoolsamatena, sest kõik inimesed töötavad võõras riigis ja võõra tööandja juures, kellest nad täielikult sõltuvad, märgatavalt kuulekamatena, kui oma õigusi teadvad kohalikud.
Kaua tahavad ukrainlased hommikust õhtuni rügada, päid-jalgu pidi ühikas koos, elu koosnemas unest ja tööst, pered kaugel? Kunagi tahavad nemadki normaalsust, nagu eestlastel juba Soomes on.
Tegelikult on ukrainlased näidanud, et seaduskuulelikkusest ja euroopalikust töökultuurist jääb neil kõvasti puudu. Kui nad töötavad koos eestlastega, pole seda märgata, aga kui mõnel ettevõtjal peaks kõik töötajad võõrsilt olema, annab see kohe tunda, sest eeskuju pole.
See on arenevate riikide tavaline tee, et teatud töid ei taha kohalikud teha ja asemele tuuakse välismaalased. Ka eestlased läksid 1990. aastatel Soome lihttöödele, paljud töötasid mustalt, palk oli Soome kohta tavaline, aga Eesti arvestuses lausa rikkus. Nüüd on eestlased seal, sest palk on endiselt kõrgem, lisaks aga on palju sotsiaalseid garantiisid. Neid “tagasi ostma” ei kipu ükski ettevõtja, sest nad ei suuda midagi samaväärset pakkuda.
Ehk oleks aeg tunnistada, et odavtööjõudu on vaja selleks, et tööjõukulude pealt kokku hoida? Piinlik on, aga igal juhul ausam, kui karjuda toidujulgeolekust ja rääkida, et kartul jääb maha panemata. Siis saaksid inimesed ka aru, miks tahetakse ukrainlast ja ei taheta eestlast.
See jutt ei käi mitte ainult põllumajanduse, vaid ka ehituse ja muude elualade kohta. Kui ettevõtjad kurdavad, et tahavad Kolmandast maailmast sisse tuua infospetsialiste, aga kvootide tõttu ei saa, siis tähendab see, et nad ei suuda ka tippspetsialistile Euroopa konkurentsivõimelist palka maksta.
Soomes otsivad IT-töötajad tööd, kuid Eestisse nad ei tule, sest siin ei saa palka, mida nad oma töö eest õiglaseks peaksid. Ettevõtjad ei kasuta EL-i tohutut tööturgu, sest palgatase on seal teine. Kolmandast maailmast tuleb inimene siia aga siis, kui Saksamaal teda ei vajatud, Eesti on niiöelda plaan B.
Kui ettevõtjad tahavad, et neile vastu tullaks, on vaja suu ausalt puhtaks rääkida. Seni pole keegi rääkinud Eesti demograafilisest tulevikust, kui aina uued tuhanded siia tulevad.
Rääkida ei taheta isegi sellest, kuidas need ukrainlased siia saadakse, kui ka Ukrainas on eriolukord – seepärast tekib kahtlus ebaseaduslike meetmete osas. Ilmselt märkasid paljud, kuidas võõrtööjõu riiki lubamise nõudmine algas täpselt samal ajal, kui Ukraina kuulutas välja karantiinimeetmed.
Ja kuidas hakkab ühes Lõuna-Eesti põllumajandusühistus töö sujuma, kui kohalikele eestlastele lisaks hakkavad tööle ukrainlased, kes võivad järgmisel hommikul köhima hakata…
Eestil on nüüd valida, kas me läheme sama teed, nagu kõik enne meid – omad lähevad võõrsile paremat palka teenima, meie aga tõmbame endale veelgi vaesemate maade spetsialiste ning jõuame Soome moodi riigini, kus Uusimaa regioon on täis venelasi, eestlasi, somaallasi, neegreid ja araablasi, probleemid aga on teravamad kui enne.