Sotsiaalmeedias küsivad inimesed sageli, et miks need eesti verd ettevõtjad Venemaad siia tuua tahavad. Mitte just seda Putini oma, aga seda, mida näeb Novgorodis ja Pihkvas iga Vene võimu ja korraga.
Teise maailmasõja ajal maha lammutatud Narva ongi nagu miniatuurne Venemaa, ainult Eesti Vabariigis. Aga Venemaa on ka Tallinnas, Lasnamäel, pisut ka Kristiines, kus kortermaja aknast kostub “Pogoda v Moskve”, vene vanurid istuvad muldrikul, lapsed kilkavad vene keeles ja vihane naispensionär pobiseb omaette: “Gadõ nedabitõje!”
Just nii räägibki vene mutike, kes ei oska eesti keelt tänaseni, kuigi on siin elanud Dvigateli ajast. See fraas on pärit nende suust, kes räägivad “purukslöömata maost” fašismi võtmes ja Kaitseväe kalmistule “Aljoša” juurde lilli viies.
Just selliseid vene pensionäre tahaks suunata Arto Aasi, Toomas Lumani, Hando Sutteri ja teiste juurde, kes käivad järjekindlalt (ja edukalt) vasakvalitsusele pinda, et too laseks uusi venekeelseid “oskustöölisi” juurde tuua. Toote endale odavusbeki, võtke ka see vihane antifašistlik vene memmeke enda juurde.
Paljudele vanematele eestlastele tundub lausa uskumatu see, kui tuima ja ükskõikse näoga jätkavad meie omad maavillased ettevõtjad NLKP poliitikat venekeelsete tööliste sisseveol, mille vastu me kõik tegime Laulva revolutsiooni. Kas tõesti meeldib eestlastele ja just neile ettevõtjatele elada Venemaal? No mis te siis Putinile vastu seisate, ta toob ise Venemaa kohale, teil tuleb ainult vene keelele üle minna.
Must, moslem ja venelane pole ilmselt veel tööandjate keskliidu või kaubandus-tööstuskoja juhtide naabriteks, see on kortermajade probleem. Aga mõni Lolliküla vene uusrikas ehk elabki juba uhkes uusarenduses nende kõrval. Nu kak, tavarištš Sutter, kak pagoda sevodnja? Me ju näeme, kuidas te oma töölistega hommikul ehitusplatsil idanaabri keele suhtlete, oma “alamat” keelt, mis on ka riigikeel, jalge alla tallates.
Eesti ettevõtjad ei hooli eestlusest, muidu ei veaks nad Venemaad, Usbekistani, Aafrikat ja Mekat siia. Muidu saaksid nad aru, et see maalapike on ainus ja viimane koht, kus eestlased saavad ja võivad (veel) oma keeles rääkida. Kui te ajate oma tööjõupoliitikaga taga mingit müstilist “arengut”, siis eestlaste kadumisel võõraste tulva alla pole meile enam vaja ei teie ettevõtet ega teie “arengut”, siis on kõigil “poohui”.
Uued Uudised