02.08.2025
Ka praeguses kaubandussõjas dikteerib USA ja mitte EL.
Maailmas, kus muutuvad majandusjõud muudavad globaalset võimu tasakaalu, näivad Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu trajektoorid järgmise kümnendi (2025–2035) jooksul olevat määratud veelgi järsemalt lahku minema.
2023. aastaks oli USA SKP elaniku kohta tõusnud 82 770 dollarini, mis on täpselt kaks korda rohkem kui ELi 41 420 dollarit.
Ameerika edumaa seisnes SKP keskmises aastases reaalkasvus 2,2% aastatel 2010–2023; tootlikkuse kasvus umbes 14% ja teadus- ja arendustegevuse kulutustes, mis moodustasid 3,4% SKPst. Lisaks sellele märkimisväärselt paindlik tööturg, tagasihoidlik demograafiline kasv (0,5% aastas) ja alates 2019. aastast energiaalane isevarustatus.
EL räägib teistsugust lugu: keskmine reaalne SKP aastane kasv on vaevalt 1,3%, tunnitootlikkuse kasv on vaid 7%, tööealine elanikkond väheneb umbes miljoni võrra aastas ja energiasõltuvuse määr on endiselt umbes 58%.
“Jah, aga…” vastavad iga poliitilise suunitlusega sotsialistid – ja Euroopas on neid igas erakonnas – “te nimetate keskmist sissetulekut, mitte mediaansissetulekut.”
Mediaansissetulek, punkt, kus 50% teenib vähem ja 50% rohkem, on tõepoolest madalam kui Ameerika Ühendriikide keskmine. Ebavõrdsus on USA-s suurem kui Euroopas. Ometi on nende vastus, mis on esitatud nii, nagu see oleks vaidluse lahendanud, ise osa Euroopa keerulisest olukorrast.
Euroopas käsitletakse ebavõrdsust üldiselt kurjuse, moraalse jäledusena; seetõttu ülendatakse materiaalne võrdsus, isegi kui see tähendab, nagu endises Nõukogude Liidus, et kellelgi (välja arvatud partei vanematel liikmetel) pole midagi, ideaalse hüve staatusesse.
17-aastaselt, esimese kursuse õigusteaduse üliõpilasena, oli mul võimalus intervjueerida André Molitorit, Belgia kuninga Baudouini endist staabiülemat. Molitor, lahke vasakpoolne katoliiklane, usaldas, et ainus asi, mida ta tõeliselt põlgas, oli ebavõrdsus; tema unistus oli “vähem rikkaid ja vähem vaeseid”.
Tõeline materiaalne võrdsus on müüt. Kommunistide ja sotsialistide poolt propageeritud “tõelist võrdsust” pole lihtsalt kunagi olemas olnud. Andke igale eurooplasele täna 100 000 eurot ja homme on juba käputäis suurärimehi – võib-olla isegi üks või kaks Elon Muski – nende kõrval, kes kõik raiskasid, ja valdav enamus on hajutatud kuhugi vahepeale.
Võrdsus kui moraalne väärtus on suuresti olnud ettekäändeks sotsialismile – võtta Peetruselt ja anda Paulusele –, samal ajal rahastades laialivalguvat, parasiitlikku “ümberjaotamise” aparaati, mis pakub vähe võimalusi või stiimuleid edu saavutamiseks või teenitu säilitamiseks.
Euroopa materiaalse võrdsuse tõus võib olla selle kõige katastroofilisem pärand iseendale. Raudse järjekindlusega liigub manner suurema võrdsuse poole – suurenevas vaesuses ja viletsuses.
2035. aasta baasprognoos praeguste kasvumäärade juures näitab, et kui praegused trajektoorid püsivad – 2% aastakasv Ameerika Ühendriikides versus 1% Euroopas –, ületab Ameerika keskmine sissetulek 2035. aastaks 100 000 dollarit, samas kui Euroopa oma jääb umbes 50 000 dollari juurde. New Yorgi Central Parki tõllajuhid või Beverly Hillsi koerajalutajad teenivad peagi rohkem kui Prantsuse arstid ja Saksa insenerid – mitte metafooriliselt, vaid sularahas. Isegi kui arvestada Euroopa ja USA inflatsiooni ja ostujõu erinevusi – elukallidus on Euroopas madalam –, on Atlandi-ülene lõhe tohutu ja kasvab.
Alternatiivsete stsenaariumide korral – Euroopa tehnoloogiline taassünd või vastupidiselt Ameerika Ühendriikidele tugev geopoliitiline šokk – langeb suhe harva alla 2:1. Ameerika tootlikkuse kasv, energiatootmine ning investeeringud teadus- ja arendustegevusse jäävad otsustavaks.
Otse öeldes: ilma poliitiliste pöördepunktideta on Euroopa kiire languse teel, hoolimata sellistest tõelistest tugevustest nagu pikem oodatav eluiga. SKP elaniku kohta – ebatäiuslik, kuid vältimatu – kristalliseerib transatlantilise lõhe. Euroopast on saamas USA jaoks see, mis Kreeka oli Rooma jaoks: võluv vabaõhumuuseum.
Kas see on vältimatu?
Euroopa väljatoomine sotsialismi mudast kõigis selle vormides nõuaks kahte nii radikaalset muutust, et need piirnevad kujuteldamatuga.
1. Dünaamilise kapitali taasloomine
Kapitalismi ei saa olla ilma kapitalita – ilma riskikapitalifondide ja megainvesteeringuteta. Kui NVIDIA, TSMC ja teised investeerivad sadu miljardeid dollareid, peavad need vahendid olema kõigepealt kogutud ilma riigi poolt igal sammul konfiskeerimata ning nende investorid peavad uskuma, et nende ühisinvesteering toob mingil hetkel kaasa väärtusliku kasumi.
Selliste investeerimisfondide loomine erakapitalist Euroopas tähendaks materiaalse võrdsuse doktriini hülgamist. Kaasaegsed tehnoloogilised läbimurded nõuavad tohutuid summasid, mis enamiku eurooplaste seas enam kättesaamatud pole. Euroopa säästud on olemas, kuid need voolavad kinnisvarasse, elukindlustuspoliiside või – mis on iseloomulik – USA investeerimisturgudele.
Üleminek erapensioniskeemide poole praeguse riiklike pensionide süsteemi asemel (mida maksab valitsuseelarve) lükkaks mandrit vähemalt õiges suunas. Olukordades, kus erapensionid pole valikuvõimalus, võiks siiski olla valitsuse pakutav turvavõrk.
2. Euroopa rohepöörde lammutamine
Euroopa energia maksab juba viis korda rohkem kui Ameerika energia. Sellest ühest muutujast piisab, et õigustada Euroopa tööstuse lahkumist soodsamate energiaturgudega turgudele, eriti Ameerika Ühendriikidesse. Võrreldes Euroopa “rohelise kokkuleppe” isetekitatud energiakriisiga on president Donald Trumpi tariifid vaid väike joonealune märkus.
Säilitagem siiski lootusrikas. Ajalugu kirjutatakse nüüd peadpööritava kiirusega ja peaaegu kõik on endiselt võimalik. Siiski on rumalus uskuda, et Euroopast saab midagi enamat kui vabaõhumuuseum, kui ta usaldab oma tuleviku sellistele tegelastele nagu praeguste juhtide väsinud keskpärasus – ja ennekõike neid inspireerivatele hävitavatele, iganenud ideedele.”
Drieu Godefridi on Belgia kirjanik ja Brüsselis asuva Hayeki Instituudi asutaja
Allikas: gatestoneinstitute.org