Võrokeste kärajatel jäi kõlama sügav mure maa, rahva ja keele pärast

Võru Kandles peeti hiljuti Võrokeste Kongressi vanemate kogu kärajaid, kus võeti kokku möödunud aasta töö tulemused ning arutleti olukorra üle nii kodus kui kaugemal.

Võrokeste esimene kongress toimus aasta tagasi, 22. aprillil 2023, mil võeti vastu kolm olulist otsust. Kongress kuulutas võrokeste põlisrahvaks omal maal, kellel on oma keel ning kus loodus pole pelgalt ressurss, vaid elusorganism, mida tuleb hoolikalt hoida ja järeltulijatele pärandada.

Vanematekogu on pidanud iga kuu suuremaid koosolekuid ning saatnud kirju koostööettepanekutega riigiasutustele. Üleüldine mure oli võro rahva, keele ja maa pärast, eriti omakeelse haridusega seoses ning Nursipalu harjutusvälja laienemise tõttu, mis ohustab võrokeste elukeskkonda. Vanematekogu lubas seista kindlalt oma maa, rahva ja keele eest ning jätkata kongressi otsuste elluviimist.

Peavanem Kauksi Ülle kinnitas, et möödunud aastaga on alustatud kongressi otsuste elluviimist, kuid kõik algatused võtavad aega ja on keerulised. Ta tõi esile, et võrokeste kongressi suunas möödunud aastal suunatud kriitika on nüüdseks vähenenud, ning rõhutas vajadust seaduste täitmise ning põlisrahvastele rohkemate õiguste ja vastutuse andmise järele. Kauksi Ülle juhtis tähelepanu ÜRO põlisrahvaste deklaratsioonile, mis edendab riigi ja põlisrahvaste koostööd, mitte separatismi.

Lisaks seisavad võrokesed vastu maakoolide sulgemisele. Kauksi Ülle rõhutas, et lapsed peavad saama kasvada oma maal, kuna tühjaks jääv maa võib kujutada endast julgeolekuohtu. Vanematekogu nõuab tõhusa regionaalpoliitika käivitamist, kuna viimased 30 aastat on selle puudumine pannud väljaspool Tallinnat oleva Eesti väga raskesse seisu.

Kongressi vanematekogu liikmed andsid ülevaate aasta jooksul tehtud tööst ning kultuuri, hariduse ja keskkonna valdkonnas toimunud arengutest. Lisaks võtsid sõna võrokeste sõbrad ja külalised. Pärast lühikest kohvipausi toimus aruteluring, mida juhtis Inga Raitar. Arutelu käigus süveneti detailidesse, esitati erinevaid seisukohti ning otsiti ühisosa erinevate vaadete vahel. Kohati läks arutelu ka tuliseks.

Otepäälane Ruuben Kaalep pidas võrokeste kärajatel lõunaeestikeelse kõne, kus kirjeldas tarto ehk ugandi keele praegust olukorda ning meenutas, kuidas veel 1990ndatel kuulis ta lapsena kodukülas vanainimeste suust ilusat Otepää murrakut. Kaalepi sõnul on vaja tarto keele hoidmiseks luua omaette asutus, mis võiks sündida Vana-Tartomaa omavalitsuste, Tartu Ülikooli ja Võro Instituudi koostöös.

“Samuti nagu Setomaa on Võrumaale puhvertsooniks idavaenlase vastu, on Tartumaa Võrumaale puhvertsooniks Lääne tsivilisatsiooni liigsete mõjude vastu. Ainult üheskoos – võrokesed, setod, mulgid ja ugalased – jääme me lõunaeestlastena ellu,” kõneles Kaalep.

“Eestlaste eneseteadvus koosneb minu arvates iga maakonnas ja kihelkonna identiteedist ning see ongi esmane alus, millel Eesti üldse seisab. Rahvuslus ehk hõimutunne tärkab ikka kõigepealt kodutundest,” lisas ta.
Allikas: Koiduaeg