Tartu kultuuripealinna programm leiab üha kasvavat kriitikat, sest selles on vähe seda, mis muudab Emajõelinna omapäraseks, küll aga on palju võõrsilt kohale veetud “uusväärtusi”. Isegi suudlusmaraton on homoseksuaalse alatooniga.
ERR kirjutab: “Tartu 2024 avalikustas neljapäeval tiitliaasta programmi, kuhu kuulub korraldajate hinnangul umbes 350 projekti ning 1000 erinevat sündmust. Ehk: “Suudlev Tartu, 18. mai, Noortele suunatud haridusprogramm aitab murda seksuaaltervisega seotud tabusid. Selle kulminatsioon on ühissuudlus Raekoja platsil Eurovisiooni hittide saatel, kui üles astub 2014. aastal Eurovisiooni võitnud austerlane Conchita Wurst.”
Tartu Kultuuriaken teatab samas: “Eesti Lipp 140 03.-04. juunil 2024 Otepääl on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 lisaprogrammist. 03.06.2024 kell 19.00 Pidulik kontsert Otepää Kultuurimajas. Laulab ansambel Estonian Voices. Pilet 5€. 04.06.2024 Hommikubrunch Pühajärve lauluväljakul, rongkäik, jumalateenistus.”
Homokultuuripealinna jaoks on habemega naine nagu tippsaavutus, samas kui Eesti lipu üritused neile eriti ei meenu.
Ühiskonnakriitik Peeter Espak on Tartu ürituste kohta öelnud tabavalt: “Ainus, mis ongi kuidagi kõrva jäänud, on see, et üritus keskenduvat Eurovisiooni lauluvõistlusele – mis pole aga mitte kultuur, vaid väga halva kvaliteediga sport. Umbes sama atraktiivne, kui mingi mudamaadlus või siis lavastatud võitluskunstid, kus tätoveeritud ja kostümeeritud 200-kilosed mutandid üksteist areenil loobivad ja peksavad. Eurovisioon toob igale keskmisele eurooplasele näole eelkõige iroonilise naeru ja tõdemuse, et olen küll kuulnud, aga ükski endast lugupidav inimene seda jama ammu enam ei jälgi. Austerlasedki oma Kontsiita Vorsti enamasti siiralt häbenevad – sest iga keharakuga muusikarahavas ei soovi samuti, et neid Euroopas teataks labase palagani ja täieliku jampsi tõttu. Kui austerlastel on häbi, et nende laulukultuur ja kultuurirahva maine sai kannatada – siis miks seda jama veel Eestisse peab tooma?
Ehk siis meile pakutakse Tartu kultuurina (väljaarvatud pigem üldkontekstis vähesed päris kultuurilised ja ka teaduslikud väljapanekud) mingit Euroopa suurlinna subkultuuri igapäevast diskot või reivi, kuhu võib ilma mingi eraldi sündmuseta lihtsalt diskopileti osta 15 eur eest ja täpselt samasugusel üritusel käia ükskõik kus – Brüsselist ja Münsterist kuni Bukarestini välja. V.a. keegi ei nimetaks seda kultuuriks, vaid lihtsalt nädalalõpu lõõgastuseks koos napsidega.”
Peeter Espak kommenteerib ka uudist, et Tartusse tuleb Soome drag-kollektiiv, kes hindab Anne Veskit ja Getter Jaanit.
“Kas kultuuripealinna projekt ongi loodud mingiks sooideoloogiliseks äärmus-poliitpropagandaks? Misasi on üldse drag-skeene ja misasi on kväärkunstnik, mis asi on drag kunstivormina – ehk kuhumaani üldse on absurdis võimalik veel välja minna? Kuidas on see kõik seotud kultuuri, Eesti, Euroopa või Tartuga?”
Ega olegi. Tartu tutvustab woke-kultuuri.
Uued Uudised