Z- ja Y-põlvkonnad – vihakõneseadused võtavad õiguse tunnetele ja nende sõnades väljendamisele ennekõike teilt

Ulmesarjas “Esimesed sada” (“The 100”) on episoodid, kus endine kantsler Jaha jaotab tehisintellekt Alie käsul inimestele kapsleid, mille abil saab neilt võtta hingevalu ja muuta nad rõõmsaks. Tegelikult hakkavad need “rõõmsad” varsti kõiki vägivallaga endasugusteks pöörama. “Paha poiss” Murphy aga keeldub, öeldes Jahale, et tahab inimlikud tunded, ka vihkamise, endas alles hoida, sest see teeb tast inimese.

Kirjutades sõnavabaduse kadumisest Läänes, väidab vabaduste ja õiguste eest seisva organisatsiooni Alliance Defending Freedom (ADF) tegevjuht ja jurist Paul Coleman: „Tegemist on trendiga, millele on lihtne näppu peale panna. Ülikoolides selgitatakse noortele inimestele – nn Z- ja Y-põlvkondadele – et rääkimine võib olla ohtlik, rääkimine on vägivaldne. [—] Teiseks probleemiks on see, et riik – jällegi üldlevinud muster kogu Läänes – peab oma rolliks kaitsta inimesi solvangute eest, alaealisi kahju saamise eest, ja nende meelest tekitavad sõnad kahju. Lisaks on riik hiljuti – jälle kogu Läänes – põhimõtteliselt otsustanud panna paika, mis on tõde ja mis mitte ning millist teavet meil on õigus saada ja millist mitte.“

Seega on sõnavabaduse hävitamise taga Läänes usk, et kui sõnad ja tunded keelata, siis hakkavad kõik elama õndsas ja paradiislikus ühiskonnas. Kuigi ka vihkamine on inimlik tunne ja negatiivsed tunded pannakse sageli sõnadesse, et väljendada oma suhtumist.

Tõelised halvad inimesed, kes tahavad inimesi tülli ajada ja konflikte tekitada, tunneb ära ka igasuguste vaenukõneseadusteta ja nende vastu saab midagi ette võtta. Praegu leviv tsensuur on mõeldud hoopiski laiema avalikkuse vaigistamiseks, nende mõjutamiseks sõnade ja tunnete keelamisega. Seda kõike serveeritakse väga kavalalt õilsa võitlusena salliva ja tolerantse ühiskonna eest.

Nii ei saagi inimesed edaspidi ennast enam sõnutsi väljendada. Elad linnas, kuhu tuleb massiliselt võõraid, kes ümbritsevad sind varsti igast küljest, sa ei kuule enam oma kodumaal emakeelt, oled selle üle kurb ja ka vihane – aga sa ei tohi seda väljendada, sest muidu oled sallimatu migrantide vastu.

Muuhulgas räägitakse praegu palju sellest, et inimesed peaksid suhtlema, see ühendab neid, annab võimaluse üksteist mõista. Aga millest me räägime, kui paljudel teemadel sõna võtta ei tohi?

Juba puhtinimlikult on see protsess vale, sest see võtab inimkonnalt homo sapiensi hiilgava oskuse väljendada ennast sõnades ja tunda tundeid, mis on omased konkreetsele inimesele. Väljendusrikkus nüüd kaob ja tunded surutakse endasse, viimane aga lõpeb alati plahvatusega.

Praegu tühjendatakse põlist Armeenia ala Mägi-Karabahhiat armeenlastest. Lääne arusaama järgi ei tohi nad asereid vihata, sest vihkamine on halb, ja nad ei tohi seda välja öelda, sest see on vihakõne. Põgenegu Armeeniasse ja olgu sallivad aserite, türklaste ja venelaste vastu!

Tahaks küsida vihakõneseaduste autoritelt: näidake üks riik Lääne-Euroopas, kus tänu tsensuurile lokkab ilus, õilis ja sõbralik ühiskond? Vastupidi, kõigis neis riikides pinged kasvavad, tsensuurile keeratakse järjest vinti peale, aga mingit rahu pole. Hea näide on Rootsi, kus suud on kinni pandud, keegi ei tohi lokkava kuritegevuse kohta öelda, et see on sisserändetaustaga ning seetõttu plahvatused ja tulistamine kõlavadki.

On koht maailmas, Hongkong, kus noored võitlevad ägedalt sõnavabaduse eest, mida kommunistlik Hiina tahab neilt ära võtta ja ongi juba võtnud. Miks Euroopa, sealhulgas Eesti noored, vastupidist teed lähevad?

Z- ja Y-põlvkondadele tahakski öelda: ärge laske seda endale teha. Ärge laske endalt võtta õigust sõnadele, väljendusele, tunnetele. Ja pidage meeles, et selline sõnavabaduse piiramine ei lõppenud hästi ei natsi-Saksamaal ja Nõukogude Liidus, ta kukub läbi ka liberaalses Läänes. Kannatajad olete ennekõike teie ise, teil tuleb elada Gulagi koonduslaagrite või “Näljamängude” ühiskonnas – vanemad inimesed, kes praegu protesteerivad, surevad peagi, teie aga elate selles kafkalikus ühiskonnas terve oma elu.

Kahtlemata on paljud teist saanud tunda, kui valus on sõnadega löödud saada, aga see, kui teie ümber on inimesed, kes on vaikima sunnitud, kuid ei mõtle teist endiselt hästi, ei tee teie olukorda paremaks. Parem võimalus on neile tegudega tõestada, et olete neist igati üle, ka ilma kedagi represseerimata.

Mõelge sellele, mida te tahate öelda sõpradele, lähedastele, avalikkusele, ühiskonnale – ja kui seda keelatakse mistahes moel, tuleb sellele vastu seista.

Vihakõneseadused ei anna mingit efekti, sest tavaliselt hakkavad nende abiga arved klaarima just need, kes tundsid ennast siiani rõhutuna ja ihaldavad nüüd kättemaksu, ning nad teevad seda sama julmalt tagasi. Rahu ei paista kuskilt.

Jüri Kukk, toimetaja 

Hongkongi noored võitluses sõnavabaduse eest. (Scanpix)