08.04.2022
maro
Kes on vaadanud “Võimalik vaid Venemaal”, see teab lollust nimega “Za VDV”. Lühend VDV tähendab õhudessantväelasi, kes olevat väidetavalt nii kõvad mehed, et löövad pudeli vastu oma pead puruks ja ei tee teist nägugi. Muidugi tühja pudeli, viina ju ometi raisata ei saa.
Nende eeskujul on Venemaal tekkinud terve seltskond ennast lolliks joonud tegelasi, kes pärast esimest liitrit viina tahavad ka pudeli pähe puruks lüüa, aga tavaliselt lõpeb see suure valu ja verise peaga. Kui mõnel õnnestubki pudel vastu oma kolu purustada, on tavaliselt tegu defektiga pudeliga (üks tohman üritas klipis vastu pead puruks lüüa nelinurkset pudelit).
Ukrainas sõjas on tekkinud samuti “Za VDV” efekt, kus mõistuse ära joonud seltskond tahab kas dessantnikute või oma Berliini vägistamisrünnaku läbi teinud vanaisade kombel lahingusse söösta, särki seejuures puruks tõmmates ja karjudes: “Streljai, gad, ja ne bajus!” Enamik neist jääb Ukraina steppe väetama, teised pagevad esimesel võimalusele minema, kahmates kaasa võimalikult palju röövitud nodi. Eks kodus kiideldakse oma vägitegudega, aga endal on püksid täis. Täpselt nagu pudeli purustajatel on pea lõhki ja viimanegi mõistus segi.
Venemaa on põhjalikult alla käinud, selles riigis on isegi pühamad asjad, nagu kodumaa, rahvus ja riik, muudetud äraspidiseks. Ei oska isegi arvata, mis võiks nende tulevik olla. Ukraina sõjaga asetavad nad ennast barbarite rolli, kellega saabki rääkida vaid mõõkade keeles. Ehk siis määrab nende tuleviku nende endi tõstetud mõõk, mille otsa nad kukuvad.
Lääs ilmselt ei oska näha, milline on see suur maa tegelikult. „Умом Россию не понять,” ütles vene luuletaja, diplomaat ja konservatiivne publitsist Fjodor Ivanovitš Tjuttšev. Seda maad ja tema tegusid on normaalsel inimesel võimatu mõista.
Jüri Kukk, toimetaja