“Zuzu” ei ole see, keda ühiskonnas kuulama peaks

Sotsiaalmeedias lööb laineid sarierakonnavahetaja “Zuzu” Izmailova jutt peadest emakates, mis näitab radikaalfeminismi, mürkroheluse ja marksismi ühepajatoitu poliitiku peas. Jutt aga käib aborditeemal.

Radikaalfeministid armastavad just abortidega seoses rääkida loosungite keeles: “Minu keha, minu otsus!” Aga rasedaks ei jäänud naine ju Pühast Vaimust, selle kohta on teada vaid üks juhtum – mängus on ka keegi mees ja kas temal polegi õigust otsustamises kaasa rääkida? Mis sest, et edaspidine toimubki vaid naise kehas.

Mehed tõugatakse soovimatu raseduse puhul marufeministide poolt kohe kõrvale, muidugi sel juhul, kui lahendust nähakse abordis – siis ei tohi mees (ega ka ühiskond) sõnaõigust saada. Aga kui naine otsustab lapse siiski sünnitada, oodatakse mehelt osalemist kõiges, mis seondub lapse sünni ja tulevikuga.

Kas siin vastuolu pole? Kuidas saavad mehed olla vastutustundlikud kahe reklaami taustal, millest üks ütleb, et valusad otsused on ainult naise teha, teine aga kutsub üles olema naisele toeks ja vastutama üheskoos juhtunu eest?

Rasestunud naisel ei ole enam “minu otsust” – ta teeb igal juhul otsuse ka kellegi teise eest, pannes paika, kas keegi temasarnane ja temaga väga lähedalt seotud inimene ilmub siia ilma või mitte, kas tal saab olema keegi, keda ühendab temaga väga tugev side, või siis mitte. Kui abstraktselt see ka ei kõlaks, otsustab ta juba kahe eest – isegi kui paljud ei pea loodet inimeseks, otsustab naine ära, kas temast saab keegi või mitte. Otsustab tema eest.

“Minu keha, minu otsus!” on üldse jube loosung. Kui naine joob igal õhtul pudeli veini või võtab sisse tablette, on see samuti tema keha ja tema otsus. Kas meie, mehed, ja kogu ühiskond peavad ka sõltuvuses naisest tuimalt mööda kõndima: tema keha, tema otsustas nii?

Aborditeema jätmine ainult naiste otsustada ei sobi kuidagi kokku kogu üldise hoolivuse, inimlikkuse ja armastuse teemaga, mida levitavad propagandistlikus kastmes samad inimesed, kes raiuvad kaljukindlalt, et naise keha olevat ainult tema otsus. Ega see abort ole enamikule naistest sugugi kerge valik ja nad vajavad pigem tuge kui loosungit barrikaadilt: “Minu keha, teen mis tahan!”

Muidugi on otsustaja ennekõike naine ja see ongi tema keha, lõppotsus peab olema tema teha, kuid kogu situatsioon pole ainult naise isiklik teema. Vähemalt mees, kellest ta rasedaks jäi, on osaline ja vastutaja.

Kogu aborditeema ei saa samuti piirduda ainult konkreetse naisega. Läbi arsti teenuse, läbi riigi ja rahva demograafilise hetkeolukorra ning ka läbi naise hingeseisundi on see lõpuks siiski kogu ühiskonna teema. Inimene aga on sotsiaalne olevus, temaga toimuv mõjutab paratamatult ka kõiki tema ümber olijaid.

Miks me siis muretseme alkoholismi, narkomaania, vägivalla ja palju muu pärast, mis tabavad naisi valusamalt kui mehi, kuid aborditeemas on talle justkui vabadus antud – tegelikult on ta ju üksi. Sest ergutajad: “Tee, tee ära!” ei ole tavaliselt päris sõbrad.

Minul isiklikult tekib abordikultuslasi kuulates alati küsimus: kui paljud neist saavad täna sõna võtta tänu sellele, et nende ema otsustas dilemma ees seistes sünnituse kasuks?

Julgen tunnistada, et olen kunagi lähedase inimesega üheskoos raske otsuse teinud, kuid see oli vale otsus. Kuidas ma seda tean? Sest see otsus painab mind, meest, siiamaani…

Jüri Kukk, toimetaja